Neinar Seli: olümpialiikumine on suures kriisis, ükski demokraatia varsti enam mänge ei korralda

Olen käinud pärast taasiseseisvumist ühe erandiga kõigil olümpiamängudel ja küllap on ka võrdlusmaterjal piisav, et vastata küsimusele, kas üleilmne olümpialiikumine on jõudnud kriisi – jah, on!

PyeongChangi tühjad tribüünid on tegelikkuses vaid jäämäe veepealne, nähtavaim osa. Üleilmselt on kahanenud nii olümpia telereitingud, ka tühjasid tribüüne võis näha juba Londonis (2012) ja Ateenas (2004). Rahvusvaheline Olümpiakomitee on praegu väga raskes olukorras, kus nokk on kinni ja saba lahti. Olümpiamänge soovitakse tuua tagasi demokraatlikesse riikidesse, kus aga süveneb vastuseis nende korraldamisele, pealegi on kõigi kolme demokraatliku riigi Korea, Suurbritannia kui Kreeka näitel näha, et inimeste huvi pileti ostmise vastu on kesisepoolne.

Olümpiamängude korraldamine on muutunud väga kulukaks ettevõtmiseks, ent sama kallis on sinna pääsemine ka tavalisele keskklassi inimesele. Toon näite - äsjaste olümpiamängude saalialade piletid maksid kõik sadu eurosid, paljud isegi üle 500 euro. Odavaimale piletile kulus 60 eurot ja selle eest sai viibida murdmaaraja kõrval.