Suur küsimus. Miks nad täna sinna Aljoša juurde tunglevad?

Pingeid ühiskonnas leevendaks märgatavalt, kui naabri käest otse küsida, mitte lambist arvata.

Alguses on küsimus.

- Mis tunne sul on, kui mõni venelane, punane nelk näpus, Georgi lint rinnas, sinust linnas möödub?

- Mis tunne sul on, kui saad teada, et üks särasilmne „Teeme ära” eestvedajatest, kes viis Eesti kodukootud kodanikualgatuse üle maailma, korjab raha teise maailmasõja veteranidele kuulmisaparaatide, mähkmete, ravimite ja liikumisvahendite ostmiseks?

- Kas nn surematu polgu marss ja verise diktaatori Stalini ülistamine käivad käsikäes? Kas kohalikud venelased, kes kannavad oma esivanemate portreesid, ei rivistu nõnda üles ka viiendas kolonnis?

- Mis neid sinna viib: isiklik perelugu, ühtekuuluvustunne või Nõukogude Liidu nostalgia ja armastus Vladimir Putini vastu?

Kui küsida, tuleks ka vastus.

Ometi usun, et kui neid küsimusi lugeda, tekib suuremal osal eestlastest oma kindel arvamus küsimatagi. Kui teema on emotsionaalselt raske, siis võtadki seisukohta ja paned teema lukku, enam ei torgi. Inimlikult arusaadav. Naabri käest küsimata jätame vastuste otsimise vahendaja ehk meedia pärusmaaks.