Läti menukirjanik Nora Ikstena: mõtlesin kirjutades sellele, kui keeruline oli minu ema elu

Läti tuntud näitleja Gundars Āboliņš andis pärast Ikstena ema ja tütre loo lugemist raamatule suud.

Läti ühe mõjukama ja edukama kirjaniku Nora Ikstena uusimat romaani „Emapiim” („Mātes piens”) on Lätis müüdud juba ligi 20 000 eksemplari. Peale selle tõlked paarikümnesse keelde ja ohtralt tagasisidet ka riikidest, mis pole Nõukogude okupatsiooniga kokku puutunud. Näiteks Suurbritannias ja Itaalias on raamat saanud palju positiivset vastukaja. Lõunanaabrid on öelnud, et „Emapiim”, mis räägib ema ja tütre valusast suhtest peamiselt 1970-ndate ja 1980-ndate Nõukogude Lätis, on tervendava mõjuga ja paneb eluraskustele teise pilguga vaatama. Nüüd on teos luuletaja Contra ja tema läti keele õpetaja Ilze Tālberga tõlketöö tulemusel eestikeelsena ka meie raamatulettidel.

Nora, mis inspireeris teid nii isiklikku ja valusat teost kirjutama?

Mõtlesin „Emapiima” kirjutamisele juba 20 aastat tagasi, kui mu ema 54-aastaselt suri. Raamat on minu jaoks väga isiklik. Tahtsin kirjutada, sest mõtlesin lakkamatult sellele, kui keeruline oli mu ema elu. Tunnen, et ta andis pool elust mulle. Olin raamatut kirjutades väga aus ja kirjutamine oli väga emotsionaalne. Nüüd selgub, et loo sõnum on oluline paljude inimeste jaoks nii Lätis, Suurbritannias, Itaalias, Eestis kui ka teistes riikides ja puudutab sügavalt.

Kas raamat on autobiograafiline?

On palju autobiograafilist, kuid paljud paigad ja ka mu ema lugu pole olnud päris niisugused nagu kirjas. Tegemist on ikkagi ilukirjandusega. Kui ma 20 aastat tagasi kirjanikuteed alustasin, oli minu kirjutamisstiil väga metafooriline, aga olen kirjanikuna arenenud ja nüüdseks ka elus rohkem kogenud. Minu stiil on muutunud realistlikumaks, teostes pole enam mustvalget jutustamisviisi. Olen sündinud 1969. aastal. Berliini müür langes 1989. aastal. „Emapiimas” pole ma midagi tehislikult kirjutamiseks valinud, elu on suurem kui kirjandus.

Osa inimesi on öelnud, et nõukogude ajal polnud elu nii jube ja trööstitu kui raamatus kujutatud. Kas ka Lätis on sääraseid etteheiteid tehtud?

Olen olnud selle aja tunnistaja ning proovin rääkida tõde ja kirjeldada aega nii, nagu see oli. Me ju ikka mõtleme, milline oleks elu olnud teistes oludes ja tingimustes. Minu emale andis Nõukogude režiimi ajal ainsa asjana lootust ja jõudu ettekujutus teistsugusest elust teistsuguses keskkonnas. Usun, et nii minu ema kui ka „Emapiima” ema tegelaskuju oleksid teises keskkonnas teistsugused olnud. Nende jaoks oli toona nii palju piiratud ja takistatud. Ei olnud võimalik saada head haridust, reisida, lugeda vabalt seda, mida tahtsid. Seda on tänapäeva maailmas keeruline ette kujutada. See raamat on kirjutatud mu ema mälestuseks, sest ohverdades tegi ta palju minu heaks.

Eesti president Kersti Kaljulaid ütles eelmise aasta oktoobris Luksemburgi noortele eesti ajakirjanikele, et ta ei usu, et kellelgi võis olla nõukogude ajal helge lapsepõlv. Paljud eestlased ägestusid ja kostsid, et nende lapsepõlv oli kena. Usun, et ta mõtles seda abstraktsemalt, et inimesed olid sunnitud vaimselt puuris elama, ei saanud reisida jne. Kas võib öelda, et „Emapiim” räägib veidi samast asjast?

Eestil veab, et teil on nii tark president. Mina saan ka aru, mida ta mõtles. See pole ainult „Emapiima” küsimus, tegemist on metafooriga, mis osutab meie kodumaa nõukogudeaegsele mürgitatud piimale. Tollane režiim pärssis riikide loomulikku arengut. 1920-ndatel ja 1930-ndatel liikusid Läti, Eesti ja Leedu Euroopasse, olime kultuuriliselt ja majanduslikult arenenud. Seejärel olime 50 aastat justkui jäätunud, rahvas lõhenes – osa läks eksiili ja osa jäi kodumaale. Ent see polnud nii kohutav, meile näis see kui normaalne elu, lihtsalt olud olid väga keerulised.

"Eestil veab, et teil on nii tark president."

„Emapiima” peategelased on naised ja teemad kohati väga intiimsed, sellised, millega puutuvad otseselt kokku ainult naised. Kas olete ka meestelt tagasisidet saanud?

Lätikeelse „Mātes piensi” kaanel on lause Läti kuulsalt meesnäitlejalt Gundars Āboliņšilt, kes mängib ka Müncheni kammerteatris (Munich Kammerspiele). Ta ütles, et kui lõpetas „Emapiima” lugemise, siis ta suudles raamatut. See on tema sõnul ainus raamat, mida ta on suudelnud.

Tegelastel pole nimesid, kas see on taotluslik?

Tegin seda teadlikult, sest tahtsin teemat üldistada, näidata, et tegemist pole ainult minu või mõne teise üksiku perekonna looga, vaid looga, mis on omane paljudele perekondadele. See on põlvkonna ja rahvuse lugu. Seepärast polnud ka nimed olulised. Ema ja tütre keerulised suhted on universaalsed ja tähendavad igaühele midagi. See, et lugu leiab aset Nõukogude Lätis, annab suhtele veel teise kihi.

Ema ja tütre keerulised suhted on universaalsed ja tähendavad igaühele midagi.

Romaanis puudutate noore läti poeedi hukkumist, ta lükatakse 1980-ndatel aknast alla. Kellega on tegu?

Noor Läti autor oli poeet ja tõlkija Klāvs Elsbergs, ühe meie suurima poetessi, Nobeli preemiale nomineeritud Vizma Belševica poeg. Klāvs Elsbergs oli surres kõigest 28-aastane. Ta oli meie põlvkonna eeskuju ja hingesugulane. Tema emast valmis sel aastal režissöör Ināra Kolmanel mängufilm „Bille”.

Kuidas õpetaja Blūms raamatule reageeris?

Õpetaja Egīls Blūms saatis mulle pärast raamatu ilmumist meili, milles ütles, et tunneb end esimest korda elus rehabiliteerituna.

Mitmesse keelde on „Emapiim” tõlgitud? Milline on tagasiside?

Nüüdseks on „Emapiim” tõlgitud 20 keelde, araabia ja jaapani keelde seda praegu tõlgitakse. Suurim edu on raamatut saatnud Suurbritannias, Itaalias ja Ungaris, sealsed tuurid olid väga edukad. Olen äärmiselt õnnelik, et „Emapiim” on saanud nii palju vastukaja. See on tegelikult harukordne, sest tegevus toimub Nõukogude Lätis, paljud episoodid on üsna spetsiifilised ja mõistetavad eelkõige neile, kes elasid Nõukogude Liidus ja mäletavad seda aega. Välismaal on huvi olnud suur, nende lugejate jaoks on „Emapiim” võimalus midagi võõrast teada saada. Samal ajal on see väga isiklik lugu, mis loodetavasti annab nõukogude aja kujutamisele sügavust ja läheb statistikast kaugemale.

Raamat kriipis ka kümnendal lugemisel

Contra, luuletaja ja tõlkija

Tõlkisin „Emapiima” eesti keelde koos läti keele õpetaja Ilze Tālbergaga. Töö oli selline, et kõpitsesime vaheldumisi teksti. Esimese variandi tegi Ilze ja siis me muudkui parandasime teineteist ja nõustusime või ei nõustunud teise parandustega. Ei oska öelda, mitu korda see tekst meil edasi-tagasi käis, aga koos toimetamisega läks kokku poolteist aastat. Tegime siis, kui tekkis aeg süveneda. Tähtaega meil ei olnud, sest hakkasime tõsisemalt kirjastajat otsima alles siis, kui tõlge oli enam-vähem valmis. Kirjastuseks valisime väikese kirjastuse Hunt. Ma isegi ei mõelnud suurte kirjastuste peale. Usaldan Kätlin Kaldmaa kogemust, ta vaatas käsikirja hetkeversiooni üle ja oli nõus kirjastama.

Raamat läheb korda ja kriibib, ka kümnendal lugemisel kriipis. Olen küll keerulisema keelega raamatuid lugenud, mille tõlkimisele hirmuga mõtlen, ent „Emapiimas” oli seoseid ja sõnamänge, mis tihti ei lasknud otse tõlkida. Raamatus on kirjaniku vanaema asemel kirjutatud „ema ema” ilmselt sellepärast, et rõhutada kolme põlvkonna naiste olemasolu. Minategelased on ainult kaks nooremat põlvkonda, aga ka ema ema on väga tähtis. Ja teisalt ka sellepärast, et ema ema ja kasuisa moodustavad lahutamatu paari, nad ei ole emaema ja kasuisa, vaid nimelt ema ema ja kasuisa.

Ikstena 20 menukat kirjandusaastat

Nora Ikstena on sündinud 5. oktoobril 1969 Riias. Ta on õppinud Läti ülikoolis läti filoloogiat ning täiendanud end inglise keele ja kirjanduse valdkonnas Missouri ülikoolis. Ikstena on töötanud mitme väljaande toimetajana. Esiti kirjutas ta novelle, kogud „Pisiasjad ja lõbustused” (1995) ja „Ekslikud romansid” (1997) võeti hästi vastu. 1998. aastal ilmus tema esimene romaan „Elu pühitsus”, mida saatis Lätis suur menu. 2003. aastal tõlgiti romaan eesti keelde. Eestis on ilmunud „Elu pühitsus” (2003), „Neitsi õpetus” (2011) ja nüüd „Emapiim”.

Ikstena teosed

„Naasmine” (1992), Läti diplomaadi ja kirjaniku Anna Rūmane-Ķeniņa biograafia)
„Pisiasjad ja lõbustused” (1995), novellikogu
„Ekslikud romansid” (1997), novellikogu
„Elu pühitsus” (1998)
„Brīnumainā kārtā” (1999), ettevõtja Brunis Rubessi biograafia
„Neitsi õpetus” (2011), romaan
„Vija Vētra. Tants ja hing” (2001), tantsijanna Vija Vētra biograafia
„Siidiusside ässitamine”( 2003), luuletaja Māra Zālīte biograafia
„Elujutud” (2004), jutustused
„Pasknäär peegliklaasis” (2006), esseekogumik
„Määramatu minevik” (2006), kirjanik Imants Ziedonise biograafia
„Koos Regīnaga” (2007), Regīna Ezera biograafia
„Šokolaadist Jeesus” (2009), esseekogumik
„Amour fou ehk Petlik armastus 69 salmis” (2009), koos Levan Beridzega
„Mees sinises vihmamantlis” (2011), romaan
„Emapiim” (2015, eesti keeles 2018)