Kui ma kuulan ta juttu, et tahaks osaleda poliitikas, aga poliitikuna, tahaks võtta poliitilist vastutust, aga mitte erakonnas, tahaks evida mingeid mingeid seisukohti, aga mitte maailmavaadet- siis tunnistan ausalt, ma ei saa aru, millest ta räägib. Hoopis kummastav oli erakonnakaaslastele tehtud etteheide, et oma ponnistuste tulemusena tahaksid nad saada tulemust ehk osutuda valituks. Oehh!

Valijatel on poliitikas alati ihalus millegi uue järele ja 2015 aastal maksti see Vabaerakonnale priske avansina välja. Kaks korda see nipp ei tööta ja “uue liikumisena” nad ennast valijale enam maha ei müü. Aga midagi muud pole ka pakkuda. Vabaerakond oleks pidanud kasutama valijatelt saadud avanssi, et loksutada paika oma maailmavaade ja ehitada organisatsiooni. Eriti just viimase nõrkus jätab nad omapäi valimistele minnes 2019 Riigikogu ukse taha.

Tegelikult on Vabaerakond ja Isamaa ühe puu kaks oksa. Meil on sarnased väärtused, tuttavad inimesed ja väga lähedane maailmavaade. Mina liitusin IRLiga ning pole seetõttu “kampsunite” ja “respublikaanide” lahingut lähedalt näinud. Kuuldavasti oli seal palju paksu verd aga see on kõik tänaseks möödanik. IRL on otsustanud minna tagasi oma juurte juurde ja sealtsamast on pärit ju enamus vabaerakondlasi. Konservatiivid peavad otsima väljapääsu killustatusest, muidu viime hõbekandikul valimisvõidu Keskerakonnale ja Reformierakonnale.