JUHTKIRI | Riigikogusse saab vaid kolm parteid? Vaevalt
Andres Herkel ütles laupäeval Vabaerakonna esimeheks valituna, et riigikogus on vaja saada kümme või enam kohta, sest „kui tuleb vähem, siis võime olla taas liiga väikesed, et osaleda koalitsioonis”. Praeguses riigikogus sellest veidi suurema esindatusega IRL-i ja SDE ees seisab samasugune ellujäämisülesanne. Kas saame järgmisel kevadel riigikogu, kuhu kuulub ainult kolm erakonda: Reformierakond, Keskerakond ja EKRE?
See on vähetõenäoline, sest liiga palju on valijaid, kellele ükski neist ei meeldi. Teisalt ei meeldi paljudele valijatele ka see, mida IRL ja SDE on viimastel aastatel poliitikas korda saatnud. Ei tunne valijad head meelt sellestki, et eelmistel valimistel avanssi saanud Vabaerakond pole tegelikult suutnud Eesti poliitika palet muuta.
Uut ja paremat poliitikat ihkavatele valijatele ei paista abi ka võimalikest uutest poliitilistest jõududest. Liikumise „Eesti 200” avakäik oli liiga ebalev, nagu mai alguses diagnoosisime, ning järgnenud nime- ja kaubamärgisegadus rikkus nende tõsiseltvõetavust veelgi.
Eile riigireformi sihtasutuse loomisest teatanud avaliku elu tegelasi saab erinevalt „Eesti 200” initsiatiivgrupist nimetada raskekahurväeks: Hannes Tamjärv, Olari Taal, Kristi Liiva, Tiit Pruuli, David Vseviov, Viljar Arakas jt. Paraku teatasid nad ühemõtteliselt, et uut erakonda ega poliitilist liikumist nad luua ei kavatse, samuti ei kavatse nad kellegagi liituda ega ühineda. Ja kas neid saadaks poliitiline edu isegi vastupidisel juhul? Paljude valijate maitse jaoks võib tegemist olla liiga ärimeesterohke seltskonnaga, samuti ei pruugi neil olla huvi tegevusala vahetada ja poliitikuks hakata.
Kuna võimalike uute poliitiliste liikumiste erakonnaks vormistamiseks – see on riigikogu valimistel osalemiseks vältimatu – hakkab aega väheks jääma, kujuneb Eesti poliitika suviseks-sügiseseks põhiteemaks pigem ikka vanade erakondade vormi ajamine. Seda arvestades ei ole Herkeli plaan kutsuda „väärtuskokkuleppe olemasolul oma nimekirja taas vabu kandidaate, kel ei ole erakondlikku seost” määratud kindlalt läbi kukkuma. Kui näiteks Indrek Tarand otsustaks kandideerida riigikogusse Vabaerakonna nimekirjas, paraneksid oluliselt Vabaerakonna šansid 5% valimiskünnist ületada. Teistegi 5% piiri lähedale langenud erakondade võimalused pole veel lõplikult kustunud.
