EKRE on "tõusutrendis" olev erakond, ta toimib sotsiaalse liikumise loogikaga. Ta kasvatab organisatsiooni ning selleks on vaja sihipärast ja professionaalset tegevust. Ega ükski seltskond, kus on hetkel näiteks kümme inimest, ei jää samasuguseks olukorras, kus selles on 20 inimest. Need kümme peavad ka tahtma saada 20neseks, peavad tahtma kümmet uut inimest juurde.
EKRE võib olla ka vaadetelt veel üsna segane, mis ta siis on või ei ole, ent organisatsiooni ehitamine on neil sihipärane – ka meediakajastuse ja "töö poolest piirkondades", seetõttu ma nende tõusu üle ei imesta.

Kas neil aga õnnestub kantiliku imperatiivi (nagu Mart Helme on öelnud) kohaselt kasvatada esindatust riigikogus nii, et sinna ei teki soleerijaid (nagu Gräzin Reformierakonnas)? Ehk selliselt, et esindus kasvab, ent isikliku tugeva poliitilise kapitaliga inimesi ei lisandu – see on küsimuse koht. EKRE sobib õpikunäiteks erakonnast, kes end eesmärgipäraselt organisatsioonina kasvatab.

Turu-uuringute AS-i värske küsitluse kohaselt kasvas populaarselt kolmanda EKRE toetus juunis rekordilisele 18 protsendile, samal ajal võrdsustus kahe populaarsema partei, Reformierakonna ja Keskerakonna toetus.