Kui üdini aus olla, siis sai Vorkosigani kümnenda saaga läbimist pahatahtlikult kaua edasi lükatud. Raamatu algus ei saanud kuidagi vedama ja nii ta öökapile jäi, sest virnas seisid pealtnäha ägedam lugemisvara. Ent kui selgus, et peagi näeb maakeeles ilmavalgust järjekordne Barrayari sarja teos, tuli teha kordusstart ning edasine kulges nii, nagu ikka – katkestad öö hakul lugemise kahjutundega.

Ehk siis eelnevat kokku võttes: vana mees, aga varsa aru – Lois McMaster Bujold ei lase latti iial madalale.

Ju ulmefännid teavad täpsemalt, aga amatöörile tundub, et Barrayari sari on selle kirjandusstiili omades pikim, mis siinmail ilmunud. Seekord viib Milesi (temaga on kaua koos oldud, seega võib olla familiaarne), tee Komarrile, kus ta mõistagi pole teretulnud. No kes tahab sel planeedil näha kurikuulsa Komarri Lihuniku poega.

Vahelepõikeks: raske öelda, kas üksikuid raamatuid saab omaette lugeda, alustamata esimesest. Ilmselt keeruline, sest taust vajab tundmist.

Aga jah, Miles saabub Komarrile, kus purunes terraformimiseks vältimatu päikesepeegel, asja uurima. Temaga peab enam-vähem siivsalt käituma, sest tegu on Keiserliku Audiitoriga ehk rahva keeli uurija, kontrollija ja kohtunikuga ühes isikust.

Samal ajal on Voride dünastia liige Jekaterin Vorsoisson mures – tema poeg Nikolai põeb Vorzohni düstroofiat ehk siis on ideaali hindavas ühiskonnas võõrkeha. Ent Miles, kellega ta kohtub, on samuti ju niiöelda mutant, ideaalist sama kaugel, kui Komarr Barrayarist. Äkki on pojal veel lootust, kui ainult saaks ta õiget ravi...

Ainult et Jekaterini mees – küll samuti Vor – on äbarik ja peres korraldanud finantskatastroofi. Sinna see Nikolai uurimine ja ravimine läheb. Lahkuda ei saa, sest Vori naised mehe kõrvalt ei lahku.

Nagu ikka, ei kulge raamatus kaks lugu paralleelselt, vaid peavad kuskil lõikuma. Miles avastab päikesepeegli purunemist uurides, et... Paraku ei saa ju kõike põnevat ette ära jutustada. Igatahes teatud otsad jäävad seekord lahti ja sõlmitakse loodetavasti kokku raamatus „Kodune sõda”.