Üldiselt nii ongi. Koha on parem kui haug ehk siis maitsvam. Kiisk on küll torkiv ja pealtnäha mõttetu, aga annab puljongile suurepärase meki ja viidika ainus funktsioon siin maailmas näikse olevat olla koha kõhutäide.

Jonathan Balcombe tunnistab, et raamatuid, kuidas kalasid kinni püüda ja serveerida, on riiulitäite kaupa, ent sellist, mis räägiks kalade eest, pole. Nüüd on. Autori sõnul andis ta kaladele võimaluse rääkida, selgitada, millised nad on ja kuidas paistab maailm läbi nende silmade.

Kala, muide, on persoon, aga millegipärast neid ei võeta kui üksikindiviidide. Ikka kuulutatakse, et aastas püütakse välja 100 miljonit tonni kala. Ent kui võtta kesmine vee-eluka kaal, mis olla 635 grammi, selgub, et inimeste toidulauale jõuab 157 miljardit isendit.

Tegelikult on kalad üsna isepärased ja huvitavad olendid, nagu raamatust selgub. Ent maailmale ja isegi teadlastele tundmatud. Meie planeedil olla 30 000 kalaliiki, aga läbi uuritud on neist vaid mõnisada. Ülejäänute puhul on hea, kui neil leidub nimi.

Aga jah, kaladel on tunded, valuaistingud ja aju. Vastavalt uuringutele on näiteks sanitarkala lahendas üht mõtlemist nõudvat ülesannet paremini ja kiiremini kui primaadid. Kaladel on ka piisavalt mõistust ujuda parves, mis lubab kiiremini liikuda ehk veetakistust ületada ja mõistagi paremini end kaitsta ärasöömise eest.

Ka on kalad sotsiaalsed tüübid, eriti need, kes elavad riffidel ja moodustavad justkui ühiskonna, kus kehtivad reeglid ja asjad on paigas. Kalade jahipidamise viisid on vaimustust väärivad ning nende paljunemine ning järglaste kasvatamine teinekord kummastav. Ehk siis kalad on tegelikult lahedad elukad, ainult et elavad meie silma alt ära ja seetõttu tundmatud. Pärast raamatu läbilugemist teame neist rohkem, aga kui aus olla, siis söömata neid siiski ei jäta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid