Heakene küll, Adler-Olsen kõige oma humoorikas-iroonilise teksti ning kummaliste ja säravate tegelastega, kes lahendavad kuritegusid ja proovivad seeläbi maailma paremaks muuta, on kogu aeg hea olnud, ent „Poiss varjust” näikse olevat uus tase. Eks tulevik näita, kas tegu on üksiku õnnestumisega, või liigub taanlane suurmeistri tiitli suunas.

Kui lugemislaual ootab järge virn raamatuid ja siis selgub, et järjekordne Q-krimka (mida ei saa kuidagi virna alumiseks asetada) on korralik tellis, siis võtab ohkama. Aga asjata – iga lehekülg neist poolest tuhandest on lugemist väärt.

„Poiss varjust” on jaotatud kaheks looks, mis kulgevad vaheldumisi. 15-aastane Marco, terane ja tark noormees, laseb Taanis kuritegutsevast mustlasklannist jalga, et jääda terveks (vigastatud poisil oleks lihtsam kerjata) ning pärast põgenemist ellu (ta teab liiga palju, sest sattus mustlaste poolt mõrvatud mehe laiba otsa).

Niisiis tuleb poisil läbi teha tõeline ellujäämiskursus, mis pole mäng, vaid reaalsus. Kusjuures Marco on kahestunud – ta oskab suurepäraselt varastada ja majadesse sisse murda, mistap võiks rahulikult end hämaral moel ära elatada. Ent hing ei luba, saati soovib ta ükskord saada rahu ja integreeruda Taani õitsvasse ühiskonda, mis esmalt õnnestubki – juhutöid tegev ja raamatukogus teadmisi omandav sümpaatne poiss on aitamist väärt. Paraku puruneb Marco maailm hetkega, kui mustlased ta asukoha välja selgitavad ning abistajatega vägivaldseks muutuvad.

Samal ajal võitleb minevikumõrvu uuriv politseikomissar Carl Mørck omi võitlusi. Esmalt tuleb tõrjuda osakonna sekretäri Rose püüdlusi ta tööle panna – ei viitsi ju – teiseks on abiline Assad ikka veel haiguslehel, kolmandaks on vaja armuelu korda seada, neljandaks lahkub teda soosiv politseiülem ja uueks juhiks saab täielik oinas, kes surub Q-osakonda tööle veelgi suurema oina. Ühesõnaga, peavalu kõigest sellest on säärane, mille vastu ibuprofeen ei aita.

Nagu veel vähe oleks, ristuvad Marko ja Mørcki teed – esialgu kaude, sest poiss pole veel valmis politseid otse abistama – ning selgub, et mees, kelle mustlased tapsid, oli Aafrika abiprogrammidega tegelenud ja kadunuks tunnistatud välisministeeriumi ametnik.

Sealtmaalt algab tõeline möll, kus kõik jahivad kõiki, ning mäda väljapigistamine Taani riigist.

Tuleb tunnistada, et „Poiss varjust” on tõesti hästi kirjutatud ning väärib kahtlemata krimikirjanduse austajatelt aplausi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid