Puhkekülani viiv rada vonkleb kergelt ülesmäge, palistatuna männipuudest. Laagri poole kõndides tuleb vastu kolmeliikmeline poistekamp, mind tervitatakse ja suunatakse edasi laagri korraldaja Epp Adleri juurde. Kuskile kämpingute vahele.

Ekslen mööda rada kuivama riputatud rätikute vahel, ninas vana hea sööklatoidu hõng – kokkadel on käed tööd täis, sest lõunasöögiaeg on kohe käes.

Laagri korraldaja Epp võtab mind vastu pisikeses punases majas, mille sisustus on tuttav igale lapsepõlves laagris käinule: narivoodi, laud ja kaltsuvaip. Kämpingu seinad on võõbatud seest kollakaks. Selliseid majakesi leidub laagrialal mitu.

Epp on konkreetne ja seletab põhilise kohe lahti: väliseesti noorte keele- ja kultuurilaager on vabariigi valitsuse rahvustaaste programmi projekt, mis leiab aset juba 16. korda. Selle raames korraldatakse suviti väliseesti noortele laagreid, mille eesmärk on aidata neil tunnetada oma sidet kodumaa ja eesti keelega.

Laager muudab Eesti omaks

Väga tähtsaks peab Adler noortele „nende oma Eesti” andmist. Mida see tähendab? Adleri sõnul on väliseestlastest noorte puhul tavaline, et nende jaoks seostub Eesti üksnes eelkäijate lugudega ja Eesti on nende jaoks see, mida on rääkinud ema või vanaisa. „Tahame, et neil tekiks oma Eesti lugu, seos päritoluga,” selgitab ta. „Laagris tekivad eakaaslastest sõbrad ja see muudabki Eesti omaks.”