Jevgeni Krištafovitš: autojuht, vilguta ja hoiata politsei eest!
See on ennekõike märk solidaarsusest ja mitte õigusnihilismist, kuigi esmapilgul võib tunduda vastupidi. Lõppkokkuvõttes aitavad just solidaarsus ja teiste liiklejatega arvestamine parandada liikluskultuuri ning vähendada surmade arvu. Trahvide suurendamine, politsei lauskontroll ja hirmutamine inimeste hoiakuid pikas perspektiivis ei muuda.
See, kui juht kinnitab unustatud turvavöö sellepärast, et keegi juhtis tema tähelepanu vilgutamisega, on igal juhul parem, kui ta kinnitab vöö alles siis, kui teda peatab politsei. Vilgutamine on liiklusseaduse järgi tähelepanu äratamiseks. Sellel tegevusel on samasugune tähendus kui sildil, mis informeerib autojuhte, et ees on kiiruskaamera või politsei kontrollpunkt. Minu meelest tasub vilgutada ka siis, kui politseid ees ei ole, aga on näha, et vastutuleva auto juht peaks ikkagi oma sõidustiili korrigeerima. See distsiplineerib üldjuhul kõiki.
Pole Nõukogude mentaliteet
Patrulli eest hoiatamiseks vilgutamine on eriti levinud meist ida pool asuvates riikides, kus see on reaktsiooniks kõikehõlmavale politseikorruptsioonile. Olukorras, kus liiklusjärelevalve tähendab pea alati pistise nõudmist, ei saa eeldada kodanikelt vähemalgi määral usaldust vormikandjate tegevuse suhtes.
Sageli arvatakse, et ka meie liikluskombestikku tuli see tava samuti Nõukogude ajal või siis 90-ndatel ning tänaseks on ta muutunud igandiks, kuna ei oma enam moraalset õigustust.
Mina nõustun selle seisukohaga ainult osaliselt. Kahtlemata nii suurt politseikorruptsiooni nagu Venemaal või SRÜ-riikides meil kindlasti enam pole. Politseid ei tasu karta. Eks sõltub prefektuurist või konkreetsete välijuhtide praktikast, aga üldjuhul ei teostata enam ka liiklusjärelevalvet plaanimajanduse põhimõttel, kus iga kuu jooksul peaks olema välja kirjutatud teatud arv trahviotsuseid. Karistusõiguses mõõdikute süsteemi apologeete mõistame solidaarselt hukka nii justiitsministri kui liikluspolitseiniku tasandil.
Seega pole küsimus usaldamatuses politsei vastu. Küsimus on solidaarsuses. Hoiatades politseikontrolli eest aitame teisi käituda korrektselt. Me näitame, et hoolime nendest ega soovi, et nemad oma eksituste eest tingimata karistuse saaksid. Viisakaid inimesi paneb see alati mõtlema ja tekitab neis soovi ka ise midagi head teha. Kõige parem viis vilgutamise eest tänada ongi kinni pidada liikluseeskirjadest.
Alati. Ka siis, kui patrulli ees ei paista.
Ja kui roolijoodik pääsebki karistusest…
Eks võib ju vastu vaielda, et potentsiaalne liiklushuligaan ei ole pahatihti viisakas inimene ega saa aru minu loogikast ning ei tee õigeid järeldusi lähtudes teiste juhtide solidaarsusest. Ja et politsei eest hoiatamisega võib aidata näiteks roolijoodikut vastutusest pääseda. Muidugi oleks see kahetsusväärne, aga jällegi: kui vilgutamine aitab roolijoodikut peatada isegi ilma selleta, et ta oma väljateenitud karistuse kätte saab, on seegi positiivne. Ning mida varem ta peatub, seda parem.
Toetan vilgutamise tava, kuna olen seisukohal, et inimeste hoiakuid muudab paremaks eelkõige empaatia, soov aidata, teha head. See on meie sotsiaalse kultuuri loomus, et just empaatiaga omandatud hoiakud on kõige tugevamad. Ma usun meie inimestesse.
