JUHTKIRI | Savisaar on kohtuvõrgus tagasi

Üks Keskerakonna endise esimehe Edgar Savisaare hirmutavamaid sõnumeid kõlas ligi kolm aastat tagasi, kui ta andis partei nimel teada, et too lahutab end Eesti õigussüsteemist.

Ta nimetas erakonna põhikirjamuudatust „tsiviliseeritud umbusaldusavalduseks prokuratuurile, kapole ja kohtuvõimule”.

Muudatus ise oli tühine ja puudutas seda, et kriminaalkaristuse saanud isikuid enam automaatselt parteist välja ei visata. Selle sõnumiga ründas Savisaar õigusriigi üht alustala samamoodi, nagu selle on võtnud praegu oma lipukirjaks EKRE. Või mida viiakse Õiguse ja Õigluse (PiS) partei juhtimisel ellu Poolas. Eesti ühe suurema toetusega erakonna juhina esitas ta nõnda otsese väljakutse Eesti demokraatiale.

Praegu näib siiski, et demokraatia on osutunud mõlemast tugevamaks. Savisaare-järgset Keskerakonda võivad vastased süüdistada kõigis surmapattudes, aga mitte enam autoritaarsuses. Pärast eilset Tallinna ringkonnakohtu otsust jätkata Savisaare kriminaalmenetlust saab öelda, et Eesti õigussüsteem liitis Eesti ühe vastuolulisema poliitiku endaga taas.

Eesti mitmeastmeline kohtusüsteem näitas Savisaare puhul, et vastupidi populistide süüdistustele toimib ta tõhusalt.

Niisugune otsus tervendab ühiskonda. Kui juunis otsustas Savisaare üle õigust mõistev kohtunik sisuliselt ühe arsti eriarvamuse põhjal ja ainuisikuliselt protsessi lõpetada, leidsime, et nõnda läheb õiglustunne keema. Olid ju muu hulgas kaks ekspertiisi järjest kinnitanud, et kohtualune on võimeline protsessidest osa võtma. Avalikkusel oli kohtu otsust raske mõista.

Ühtlasi annavad kaks järjestikust otsust tunnistust kohtusüsteemi kvaliteedist. Avalik arvamus kohut mõjutada ei tohigi ja ka esimeses astmes langetatud otsus lähtus kõigest muust kui laiemale avalikkusele meeldimisest. See võis küll olla juriidiliselt vigane, kuid selleks ongi olemas järgmine kohtuaste ja võimalik, et oma sõna ütleb veel sekka ka riigikohus.

Kõik see annab tunnistust õigussüsteemi toimimisest. Eriti rahul peaks olema Savisaar ise, sest kui ta on tõesti „puhas nagu prillikivi”, saab ta korraliku õigeksmõistva otsuse. Sama oluline oleks ühiskonna jaoks ka see, kui talle süüks pandavad teod lõplikku kinnitust leiavad. Oleme hallist tsoonist jälle välja pääsenud.