Sarnaselt MMSiga kipub Põlluaasa lugedes tekkima mingil hetkel tunnetus, et tekstis toodud väidetele on võimatu ratsionaalselt läheneda. Autor kasutab sõnu „ametlik kakskeelsus“ ja „uusvenestamine,“ kuid tal ei tundu aimu olevat ei keelekümbluse erinevate meetodite levikust, keelekümblusega liitumise tingimustest ega pädevate õpetajate olemasolust. Võib-olla on selline asjatundmatus isegi hea, sest teksti tõsiselt võttes tuleks välja, et autor solvab tuhandeid lapsevanemaid, sadasid õpetajaid, kümneid ametnikke ja valvsaid kaitsepolitseinikke, kes naiivsete ja rumalatena on lasknud end ära kasutada ning pole märganud hiilivat venestamist, enne kui valgel hobusel kohale kapanud sõnumitooja neile seda oma artiklis kuulutas.