Kuido Merits: ka taarausulistel tasuks kuulata, mis paavstil öelda on

Täna, 25 aastat tagasi, 10. septembril 1993 saabus Johannes Paulus II, kodanikunimega Karol Wojtyła, erilennukiga Riiast Tallinna.

See tähistas Rooma paavsti läbi aegade esimest visiiti Eestisse, kahtlemata tegemist oli märgilise tähendusega sündmusega. Eesti oli kõigest paar aastat taaskord vaba, Johannes Paulus II kui olulisemaid figuure külma sõja aja polnud mitte ainult kaasa aidanud Poola vabanemisele, vaid tema häält olid kuulnud teisedki idabloki ja nõukogude ikke all äganud rahvad, sealhulgas eestlased. Muide, toona paavsti vastu võtnud president Lennart Merel oli edaspidi väga eriline side Johannes Paulus II-ga ja püsiv kirjavahetus.

Nüüd tuleb külla ülejärgmine paavst Franciscus. Maale, mille paavst Innocentius III pühendas Anno Domini 1215 Neitsi Maarjale. Tõele au andes visiteerib Franciscus küll kogu Baltikumi, alustades katoliiklikust Leedust. Samas ei ole ta veel väisanud ei Hispaaniat, ei Prantsusmaad ega oma kodumaad Argentiinat, kuhu teda mõistagi väga oodatakse.

Miks siis Franciscus siia tuleb? Põhjuseid leidub, kasvõi saadud kutse paavstile kui Vatikani riigipeale. Ometigi on teatud mõttes tegu väljakutsega, seda mõlemale n-ö osapoolele - Pühale Isale ja Maarjamaale. Tsiteeksin Tarmo Soomeret: „ See on täiesti anomaalne, et Eestisse tuleb inimene, kelle häält kuulab tuhat korda rohkem inimesi, kui Eestis elanikke on" (Maaleht, 19. juuli 2018). Katoliiklaste arv maailmas on 1, 3 miljardit, nende hulgas eestlasi ligemale 7000 inimese ümber. Kuid asi pole selles, Franciscus tuleb rääkima kõigiga sõltumata usutunnustusest või ka usu puudumisest. Eks ole ju igal inimesel olemas hing, mis ehk vajab äratamist.

Meie katoliiklik minevik

Eestlasi on korduvalt nimetatud usuleigeteks ja mittereligioosseteks - olgu sellega kuidas on - ja Eestit ise protestantlikuks, luterlikuks. Samas, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) pole mitte riigikirik ja vaevalt, et sellist staatust taotletaksegi. Küll aga toimus mõndagi enne seda, kui Martin Luther kirjutas 1523. aasta sügisel kirja „Äravalitud armsatele Jumala sõpradele Riias, Tallinnas, Tartus ja Liivimaal", järgmisel aastal leidis Tallinna kirikutes aset pildirüüste ja 1525. aastal oli reformatsioon all-linnas võitnud ja dominiiklased välja saadetud. Kuid dominiiklaste ordu oli juba 1246. aastal jõudnud asutada Püha Katariina ehk Dominiiklaste kloostri; ajaloolisse kompleksi kuulub täna Peeter-Pauli kogudus - seal toimuvad missad -samuti Kloostri ait ja Püha Katariina kiriku lõunaseinast moodustunud Katariina käik, hunnitu koht, üks turistide üks meelisobjekte.

Püha Birgitta mõjul loodud birgitiinide ordu algatusel ja Tallina kaupmeeste toel hakati alates 1407. aastast linnapiiri naabrusse Pirita kloostrit, mille ehitustegevus jätkus nii õdede- kui ka vendadekloostri alal kuni 16. sajandi alguskümnendini. Kloostri sünniloost on Indrek Hargla loonud oma versiooni populaarses apteeker Melchiori sarjas. Muidugi teab iga eestlane kultusliku filmi „Viimne reliikvia põhjal", et mässajad talumehed põletasid maha selle „kurjuse ja vägivalla pesa". Põhiliselt rüüstati Püha Birgitta kloostrit ikka tsaar Ivan Julma vägede poolt Liivi sõja käigus, siiski mitte lõplikult, sest 2001. aastal pühitseti uus klooster uuesti.

Franciscus on ainus jesuiit, kes on valitud paavstiks. Võib-olla on ta isegi teadlik, et jesuiidid tegutsesid usinalt Tartus - alates 1583. aastast kui Liivimaa läks Poola võimu alla kuni Rootsi ajani- asutades katoliikliku jesuiitide gümnaasiumi, mida võib pidada hilisema Tartu Ülikooli üheks n-ö eelkäijaks. Seda üle poolesaja õpilasega ladinakeelset kooli juhtis Hollandist pärit rektor, asutati ka tõlkide seminar valmistamaks vaimuliku ametiks ette sobivaid eeskätt eestlastest noorukeid.

Eks eestlase suhtumist ristiusku ole mõjutanud juba koolis õpitu, et ristiusku juurutati sakslaste poolt „piibel ühes ja mõõk teises käes". Usu vahendamine oli aga sakslaste vallutuste kõrvalosa, pealegi oli kristlus tasapisi imbunud muistsete eestlaste hulka Skandinaaviast ja idast juba pikemat aega. Küllap oleks kohalik eliit uue usu vastu võtnud varem või hiljem. Edaspidi ühendaski maarahvas aastasadade jooksul kristlikud elemendid - näiteks kirikukalendri - mitmete nn paganlike ehk rahvausundi tavadega. Kirikus võidi käia, teisalt austati esivanemaid, peeti lugu nõidadest ja looduslikest pühapaikadest.

Lihtne ja loomulik Püha Isa

Hinnatud Vatikani korrespondent Andrea Tornielli kirjutab oma raamatus „Franciscus, paavst uuest maailmast" (e.k. 2018) järgmist: „Tänapäeva maailm nõuab, et Kirik kuulutaks evangeeliumi eelkõige oma eluga, mitte sõnadega. Ja igale kristlasele peaks olema endastmõistetav käituda tasakaalukalt ja lihtsalt. Kiriku võidukuse esiletoomine oli oluline vist ainult minevikus".

Just sellest juhindubki praegune paavst, kel on palju tiitleid - nende hulgas Rooma piiskop ja apostel Peetruse järglane. Ta on jäänud sama lihtsaks kui noore preestrina Argentiinas - sedasi eelistabki end nimetada: Jorge Bergoglio, preester.

Assisi Püha Franciscuse järgi võetud nimevalik oli suisa revolutsiooniline. 1226. aastal surnud Franciscus, kes rajas frantsiskaanide ordu, loobus ise rikkusest, elas lihtsalt ja vaeselt, armastas loodust ja olevat mõistnud lindude ja loomade keelt ning pidanud neile jutlusi. Nõnda mõtles kardinal Bergoglio paavstiks saades sellest ammusest pühakust: „ Minu jaoks on ta vaesuse inimene, rahu inimene, inimene, kes armastab ja kaitseb Loodut. Sel hetkel, kui meie suhted Looduga ei ole eriti head, eks ole?"

Bergoglio tegeles varem elu hammasrataste vahele jäänutega, abivajajatega, probleemsete peredega - kas meil Eestis on selliseid vähe? - ja on sama suunda jätkanud paavstina. Ühesõnaga, ta ei tulnud mitte valitsema, vaid teisi teenima.

Franciscuse puhul on kiusatus tõmmata paralleel teise suure vaimse autoriteediga, kelleks on kolmel korral Eestis käinud Tiibeti usujuht Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gyatso. Nad on eakaaslased, dalai-laama on 83-aastane, paavst vaid poolteist aastat noorem. Mõlemad on lihtsad ja loomulikud - ütleme „lahedad" - ning rõõmsad, paavst küll pisut tõsisem, dalai-laama seevastu meenutab „vembumehena" mõneti peagi 93-aastaseks saavat Vello Salo, meie katoliku vaimulikku.

Sarnasusi on neil kahel rohkelt nii hoiakute kui sõnumite poolest - kui jumala mõiste välja arvata. Mõlemad räägivad humanistlikel teemadel, mis kehtivad meie planeedil ühtmoodi üle aegade, religioonide ja riigipiiride: rahu, armastus, halastus, sallivus, katsumused, inimõigused, looduskeskkond, kaastunne, üksteisemõistmine, inimlik õnn...

Tenzin Gyatso on pidanud tähtsaks väärtustada kõiki usundeid ja pühendunud sellele, et maailma religioonide ja üldse inimeste - sealhulgas ateistide - vahel valitseks harmoonia, seda vaatamata filosoofilistele erinevustele. Sedasama on teinud Franciscus, alustades kasvõi Lundis toimunud reformatsiooni 500. aastapäeval kinnitatuga, et katoliiklased ja luterlased on üks perekond. Paavst on kohtunud ülemmufti ja ülemimaamiga ning kutsunud president Vladimir Putinit üles Süüria sõja rahumeelsele lahendusele.

Suurt tähelepanu pälvis ringkiri ehk entsüklika Laudato Si (Kiidetud olgu), mis kujutab endast põhjalikku keskkonnaalast ökoloogilise sisuga dokumenti, kus olulistele probleemidele lähenetud vaimsest, teoloogilisest vaatepunktist. Samuti apostellik kiri Amoris Laetitia (Armastuse rõõm), mis võtab vaatluse alla armastuse perekonnas. Seetõttu on „rõõmu paavst" kõnetanud erinevaid ühiskonnagruppe ja leidnud läbi avatud suhtlemise ühise keele nendegagi, kes end sugugi usklikuks ei pea.

Budismi õpetuses on teatavasti kesksel kohal kannatus, kannatuse põhjused ja kannatuse kaotamine, sellest vabanemine. Teema pole võõras elu jooksul isiklikke kannatusi kogenud Franciscusele, kes oma raamatus „El Jesuita" on kirjutanud: „Kannatamine pole iseenesest voorus, kuid tee, mis moel seda kogetakse, võib olla vooruslik. Meid kutsutakse täielikule õnnele, aga selle otsimisel piirab meid kannatus. Seetõttu mõistad sa kannatuse tõelist tähendust Jumala loodud inimese, Jeesus Kristuse kannatuse läbi".

Nagu on selgitanud Eesti visiidi korralduse eest vastutav Rooma-Katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan, on Franciscus sageli ütelnud, et tahab külastada rahvaid, kes on palju kannatanud: „"Paavst tahab õppida inimestelt, kes on kannatanud ajaloo või oma usu tõttu. Need inimesed ja rahvad on talle eeskujuks. See, kuidas pärast nõukogude perioodi lõppu Eesti vabanes ja ehitas üles oma ühiskonna, pakub paavstile siirast huvi".

Niisiis soovib paavst kui eelkõige vaimulik kohtuda eeskätt rahvaga. Mõte ja eesmärk on, et inimeste südames toimuks hingeline ärkamine. Kas seda on tema poolt liiga palju loodetud?

Kuulakem 25. septembril ära, mida paavstil meile öelda on. Vaevalt, et kuuleme midagi kardinaalselt uut, kuid oluline on see, kuidas ta seda teeb ja millisel moel meid kõnetab. Pakuksin, et inimliku paavst Franciscuse jutust leiab oma iva leiab igaüks - kristlastest rääkimata - ole sa siis skeptik, agnostik või isegi taarausuline.