Iseenesest on ju päris ajuvaba mõelda, et raha laenuks andja peaks laenu võtjale peale maksma. See on samalaadne eksperiment nagu Nõukogude riigis plaanitud Siberi jõgede tagurpidi voolama panek, milleni ei jõutudki. Eluasemelaenu võtnutele tähendab see ülimadalat intressitaset, hoiustajatele aga väga kehva võimalust säästudena raha koguda.

Kuidas me selleni jõudsime?

Keskpankade tavatu eksperimendi ehk rahatrüki tingimustes muutus intressitase negatiivseks. Jutt käib nii nn rahapoliitilistest intressidest, mille kehtestab Euroopa Keskpank, kui ka turuintressist ehk euriborist.

Nüüd hakkab olukord muutuma. Euroopa Keskpank tõmbab võlakirjaostu programmi koomale ja seejärel võiks eeldada ka rahapoliitilise intressi tõstmist. Euribor võib hakata sellele ette reageerima ehk negatiivselt tasemelt välja tõusma. Eluasemelanu võtjatele tähendaks see suuremat väljaminekut intressidele, hoiustajatele aga lootust, et pangahoiustelt saab taas midagi teenida.

Kohe tekib küsimus: kas võimaluse korral tasuks laenujääki enne tähtaega väiksemaks maksta? Siis rakenduks ju tuleviku kõrgem intressitase väiksemale summale. Või saaks raha hoopis turvaliselt kasvama panna?

Enda näitel puust ja punaseseks