Politseinik kutsub mõistusele: ärge filmige avariisse sattunuid, see ei aita neid ja on vale
Liiklusseaduses on konkreetselt kirjas, mida peab üks liikleja liiklusõnnetuse puhul tegema. Keegi ei eelda, et iga autojuht on väljaõppega arst, kes pea ees sündmuse lahendamisse sukeldub ning inimesi elustama hakkab. Me peame aitama kaasliiklejaid vastavalt oma oskustele. Kõige kiirem ja lihtsam on seda teha helistades hädaabinumbrile 112 ja abi kutsudes.
Mina näen optimaalseima käitumismallina järgmist olukorda. Esmalt peab ohutult seisma jääma, mitte mööda sõitma ja tegema nägu, et midagi ei ole juhtunud. Liiga palju on hoolimatust ja üksteise suhtes ükskõiksuse väljanäitamist. Õnnetusse sattunut ei aita see, kui keegi talle otsa vaatab, pead raputab ja midagi omaette kommenteerides edasi sõidab. Jääda hetkeks seisma ja küsida, kas saab aidata, ei ole raske. Aita ja sind aidatakse ka. Kui oskan ise abistada, teen seda alati. Kui näen, et olukord on tõsisem ning vajab kiiret professionaalide sekkumist, helistan häirekeskuse numbrile 112 ning tegutsen vastavalt saadud juhistele.
Liiklusõnnetuse sündmuskohal nutiseadmete kasutamisest toon välja elava näite mitte kõige kaugemast ajast. Tallinn-Narva maanteel toimus laupkokkupõrge. Õnneks keegi raskemalt viga ei saanud. Reguleerisin sündmuskohal liiklust ning minust sõitis mööda autojuht, kes hoidis käes mobiiltelefoni ja sündmuskohta filmis. Üritasin talle käega vehkides mõista anda, et ta peab selle lõpetama ja juhtimisele keskenduma, kuid ta ei pannud mind isegi tähele. Reguleerijale peab alati hoolikat tähelepanu pöörama, eriti õnnetuse sündmuskohal.