Luukas Kristjan Ilves: topeltkodakondsuse mittelubamine paneb paljud raske valiku ette
(1)
Ma proovin ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui 18-aastast Luukast oleks valiku ette seatud, kas loobuda Eesti või USA passist.
Tollel hetkel olin ma Eestis elanud kokku kaks aastat, vanuses 9–11 aastat. Lõpetasin keskkooli Washingtonis ning asusin just esimesele kursusele Stanfordis. USA passist loobumine oleks mulle mõeldamatu olnud. See tähendanuks mitte ainult lahkumist riigist, kus olin üles kasvanud ning parasjagu õppimas maailma parimas ülikoolis, vaid ka riigi hülgamist, mille keerulisse ajalukku on minu emapoolne suguvõsa juba kolm sajandit mässitud.
Ilmselt oleksin siis Eesti passist loobunud, täis teismelist trotsi riigi vastu, kes mind sellise valiku ette seadnud on. Saanuks mu isa siis 11 kuud hiljem sellesama riigi presidendiks tundunuks see ülima saatuse irooniana.
Ent nii ei läinud. Mul oli privileeg olla sünnijärgne Eesti kodanik, kelle kodakondsust kaitseb Eesti põhiseadus.
Kaks aastat hiljem otsustasin kirjutada oma lõputöö Eesti 80-ndate ja 90-ndate üleminekuaja reformide poliitökonoomiast. Armusin täiskasvanuna sellesse riiki ja rahvasse, tema vaprusse ning solidaarsusse, tema suutlikkusse seista ka keerulistel aegadel väärtuste eest, mis loevad – perekond, kodu, aga ka vabadus ning demokraatia. Ajalugu on õpetanud Eestlastele, nii 19. kui ka 20. sajandi lõpus, et valgustusajastu väärtused ning indiviidi hoidmine ei ole vastuolus rahvuslusega, vaid et need täiendavad teineteist.
20-aastasena sai Eestist minu jaoks midagi enamat kui koht, kus olin paar aastat elanud, kus paiknes mu esivanemate talu, kus mu isa töötas. Sellest sai mõte, mille nimel tasub püüelda, ehk isegi surra. Selle mõtte ajendil tulin 21-aastasena vabatahtlikult Eestisse tagasi peale 10 eemaloleku aasta ajateenistusse.
Töötasin 8,5 aastat Eesti riigi heaks, pärast ajateenistuse lõpetamist ametniku ning diplomaadina. Usun, et ajan ka nüüd kaudselt oma töös Eesti asja. Kui ma kord pere rajan, siis kasvatan ma oma lapsi eestlastena ning tean, et minu panused Eesti asja ajamisse ei piirdu sellega.
Mina ei sündinud Eesti patrioodiks, vaid mulle anti võimalus kasvada patriodiks. Minu lugu ei ole tüüpiline. Aga ehk polegi tüüpilist välismaal üles kasvanud eestlast, Aleksander Einselnist ning Mari-Ann Kelamist kuni Veiko Parmingu, Riina Kionka, Paul Marley ning Paloma Tupayni – inimesed, kes on täiskasvanuna Eestisse tulnud ning korraliku portsu oma elust sellele riigile andnud või andmas.
Aga kas me oleme rohkem eestlased kui Abhaasias elav Alli Rutto? Kas me oleme rohkem eestlased kui kõik need mittesünnijärgsed Eesti kodanikud, kellega ma aega teenisin, kelle kätte ma lahingus oma elu usaldaksin?
Ning kas me oleme rohkem Eestlased kui Justin Petrone, Lili Milani või Abdul Turay? Kas me tahame jätta kasutamata võimalust veelgi siduda need inimesed Eestiga? Kas me anname neile võimaluse kasvada Eesti patriootideks? Või sunnime neid ning nende lapsi võimatu valiku ette – eestlaseks võite ainult saada lõigates ennast täiesti lahti oma juurtest.
1990-ndate kodakondsuspoliitikal oli oma ajendeid ja see võis olla selle hetke olukorda arvestades mõistlik. Aga see oli pea 30 aastat tagasi. Selleks, et edasi liikuda, ei pea me hukka mõistma toonaseid otsuseid ega inimesi, kes neid langetasid.
Aga mis on see reaalne oht täna Eesti vabariigile?
Topeltkodakondsuse andmine ei ole kodakondsuse nullvariant. Naturaliseerimine nõudku muidugi keeletesti ning lojaalsusvannet.
Paljud tunnevad muret topeltlojaalsuse pärast. Aga kodakondsus ei anna automaatselt õigust riigisaladusele ega tundlikule ametikohale.
Võib-olla kaasneks topeltkodakondsusega riigisaladuse taustakontrolli tõhustamine ning täiendava paindlikkuse andmine kapole keelduda lubade andmisest. Võib-olla peaks ka muid piiranguid sisse viima, näiteks piirialade maaostude osas. Hästi, arutame seda!
Ma ka ei välista, et on kohti, kuhu topeltkodakondsus ei sobi. Minu isa loobus oma USA passist kui sai Eesti suursaadikuks Washingtonis. Ning jäägu Vabariigi Presidendi amet sünnijärgsetele kodanikele.
Me kõik tunneme muret Eesti rahva pikaajalise tuleviku pärast. Küsimus pole ainult väärtustes, vaid ka selles, mis meid pikajaliselt edukaks, jõukaks, kasvavaks riigiks ning rahvaks teeb.
Ei saa välistada, et topeltkodakondsuse võimaldamisega mitte mingeid riske ei kaasneks. Aga kaasneks ka kasusid. Ning ma usun piisavalt Eesti riiki ja rahvasse teadmaks, et me suudame selle kasu realiseerida ning kahju minimeerida.
