Luule Komissarovile ja Peeter Jürgensile loodud lavastus võlub isiklikkusega
Ülikonnas härrasmees, näitleja Julius Noormets valmistub oma korteris pidulikuks sündmuseks, mille keskmes on televiisor ja kõrvalosaliseks kaaviar. Kohe algab seriaali „Luigelend” esilinastus. Koduses riietuses Marta Noormets põrgatab aga jalgpalli, pätsab külmiku peal asuvast ümbrikust raha ja plaanib sõbrannadega vaadata samast televiisorist hoopis jalkamatši. Põrkuvatest huvidest tingitud vaidlusega algabki lavastus „Meistrite liiga”. Selle peaosades on Ugala legendaarsed näitlejad Peeter Jürgens (Ugalas alates 1965. aastast) ja Luule Komissarov (Ugalas alates 1996. aastast), kelle mälestusi on näitekirjanik Urmas Lennuk tragikoomilisse näidendisse näpuotsaga põiminud. Ent tegemist ei ole biograafilise lavastusega.
Kogu kupatust üritab ohjeldada tütar Triinu (Elina Reinold). Just suhetes tütrega avaldub nääkleva perekonna tegelik soojus ja kokkuhoidvus. Julius võib Martaga küll lõputult vaielda, ent tütre ees varjab ta kõiki „peast jalgpalliks muutunud” ema rumalusi ja unustamisi. Avaldub Juliuse suuremeelsus: ta suudab hetkega kõrvale jätta asjaolu, et tema proua on unustanud talle edasi anda üliolulise esilinastuse kutsed, ning keskendub hoopis sellele, et näe, ikkagi kutsuti! Vana näitleja, aga oli teistel meeles! Peeter Jürgens mängib kergendustunde välja nii, et vaatajana tunnen kord kaasa, siis rõõmustan, ent ei haletse kordagi.
„Mul on kõik hästi, kui sul hästi on,” kõlab Juliuse kui isa mantra oma tütrele. Tütre tähelepanekute kaudu joonitakse alla ka Marta positiivseid külgi, elurõõmu. Muidu peamiselt enesele mõtleva ema tundlikum ja empaatilisem pool avaldub siis, kui tütrel on raskem aeg. Muidugi, Komissarovis on näitlejana niivõrd palju sarmi ja soojust, et ka siis, kui ta Marta kohati peaaegu üle võlli egoistlikuks primadonnaks mängib, saab ta publikult kõik andeks. Ent Lennuk ei olegi tegelaskuju üheselt negatiivseks kirjutanud. Kogu Noormetsade pere puhul on oluline nende muutumine ja arenemine.
Tütar Triinu kirjeldab lavastuses, kuidas tal sugugi lõbususe geeni ei ole. Sootuks teine lugu on Triinut kehastava Elina Reinoldiga, kes situatsioonikoomilised hetked justnimelt nüansirikkalt välja mängib ja Ugala truppi „Meistrite liigas” mõnusasti täiendab. Eriti hästi avaldub see stseenis, kus tütar jätab sinnapaika äraspidised püüdlused oma vanemaid kasvatada ja joob end sigalakku täis. Reinoldi mängitud purjus tütar ei muutu jämekoomiliseks, vaid viib tegevustiku ilma igasuguse psühhoteraapia ja Freudi abita selleks hetkeks tagasi lapsepõlve.
Viited päris elule
Peaosalised ei mängi iseennast, ent väikesed viited Jürgensi ja Komissarovi elule lisavad vürtsi. Vaataja saab huvi korral enda peas omamoodi viktoriini teha: kui dialoogis nagu muuseas loetletakse rolle, mida näitlejad on elu jooksul kehastanud, siis kas need Anna Kareninad ja Kihnu Jõnnid, Opheliad ja Hamletid ei kõla kahtlaselt tuttavad? Mängisid neid omal ajal Marta ja Julius Noormets või ehk juhtumisi ka Luule Komissarov ja Peeter Jürgens?
On erakordselt armas ja sümpaatselt eestlaslik, et igasugune soojematest tunnetest rääkimine on laval lahendatud välise emotsioonitsemiseta. Vaataja ei kuule, mida öeldakse, vaid võib pigem aimata, sest tegelased hoiavad kõige soojemad sõnad üksteisele tasahilju kõrva sosistamiseks. Armastust iseloomustab lavastuses aga Sisyphose kujund. See on kui kivi, mida igal hommikul tuleb uuesti mäkke veeretama hakata. Tanel Ingi esimese suure lava lavastuse märksõnad on kahtlemata isiklikkus ja südamlikkus.
Ühele peamisele liinile ja intriigile viitab lavakujunduses (kunstnik Jaanus Laagriküll) konkreetne element. Lavale on ehitatud üsna klassikaline korter, mida võib ükskõik millisesse magalarajooni betoonjurakasse kujutleda. Selliste korterite kohustuslik element, rõdu, on siin peamiselt Romeo ja Julia rõdustseeni viiteks. Näitlejapaarist dokumentaalfilmi tegema saabunud Toomas Torop (Vallo Kirs) üritab välja selgitada, miks Marta omal ajal Toomase isa Volli Toropi lavastuse „Romeo ja Julia” proovid pooleli jättis ja teatrist päeva pealt lahkus. Ühtlasi, kui tütar aitab välja joonistada paari empaatilisemat poolt, siis Toomas Toropi kuju käivitabki lavastuse intriigi. Ka ei saa unustada koomilist jalkafännipaari Kaisat ja Hellet (Jaana Kena ja Triinu Meriste), kes lavastusse erksaid värve lisavad.
Komissarov ja Jürgens mängivad sellise energiaga, et maa must. Võimalik, et esietendusel nähtusse panustas ka esikanärv. Näitlejatel polnud mitte ainult võhma laval kaks vaatust täie rauaga kütta, vaid olnuks ruumi tagasigi hoida. Intensiivsuse nivoo oli esietendusel alaliselt punases, vaatajana soovinuksin ehk vahepeal dünaamika huvideski pisut aega, et pulss madalamaks saamda.
