Vabakutselise lavastaja Jegorovi kutsus Eestisse Märt Meos. Jegorov teeb lavastusi Venemaa eri otstes ning ütleb, et kodumaal ta ühegi riigiteatri palgale ei kipu. „Meil on Venemaal praegu selline situatsioon, et riigiteatris töötada on ohtlik. Vähe vabadust, veidi tsensuuri, tuleb naeratada inimestele, kellele naeratada ei taha, ja kanda ülikonda. Selline asi mulle ei meeldi,” selgitab ta.

Mõtted, mis seostavad piirilinna nõukogude estraadiga, olid ilmselgelt õhus, sest mäletatavasti etendati suvel Kreenholmis ka Tartu Uue Teatri lavastust „Kremli ööbikud”. „Transiidi” kui üdini dokumentaalse lavastuse ettevalmistusi alustati mõnevõrra varem, juba kahe ja poole aasta eest. Mõte Eesti muusikute omaaegsetest gastrollidest Nõukogude Liidus tõmbas Jegorovi kohe kaasa. „Me saame siduda sotsiaalse teema, dokumentaalsuse ja muusika. Pealegi oleme ju peaaegu naabrid, ma olen pärit Peterburist,” muheleb Jegorov.

Ajalooline taust selgeks

„Jah, lavastus on muusikast, aga selle taustal on poliitiline kontekst, nõukogude aeg, perestroika, vabadus,” räägib Jegorov. 1980. aastal sündinud vene lavastaja lapsepõlvemuusika sekka kuulus näiteks J.M.K.E. Enne lavastuseks vajalike intervjuude alustamist tegi ta endale põhjalikult selgeks Eesti ajaloolise tausta.

Tema ja tekstitöös osalenud Andres Popov tegid intervjuusid pea poolesaja inimesega: eesti muusikute, tehnikute, produtsentide ja teistega, nii eesti kui ka vene keeles. „Mõned intervjueeritavad vahetasid poole jutu pealt keelt, kui tahtsid, et ka mina millestki aru saaksin. Produtsendid on näiteks alati kõige paremad vene keele rääkijad,” toob Jegorov näite.

Tähenduslikum muusikaskeene jäi Eestis tühjaks, asemele ilmus odav ja lihtne muusika.
Lavastus liigub nõukogude ajast läbi perestroika iseseisvuseni. Jegorov täheldas intervjuude põhjal, kuidas mõjus saabunud vabadus muusikutele. „Paradoksaalsel moel tähendas vabadus, et paari aasta jooksul pärast iseseisvuse tulekut lahkusid paljud muusikud Eestist: kes läks USA-sse, kes Rootsi, kes Soome. Tähenduslikum muusikaskeene jäi siin tühjaks, asemele ilmus odav ja lihtne muusika. Venemaal oli samuti,” sõnab Jegorov. Tema arvates oli Eesti muusika senimaani olnud kõla poolest teiste Nõukogude Liidu riikide omast ees. „Seda on salvestustest kuulda. Eestlastel oli parem ligipääs lääne muusikale. Siin sai kuulda näiteks ka Sex Pistolsi „Never Mind the Bollocksit”.”
Jegorovi jaoks on oluline lavastusega rõhutada, et kultuur ei tohiks poliitikast sõltuda. „Ma arvan, et iga riigi valitsuses istub mõni poliitik, kellel on sovetiaju. See on absurdne ja seda on kõikjal. Aga meie lugu ei ole sellest, kui halb või hea kõik nõukogude ajal oli. Nõukogude ajal tegid poliitikud muudkui uusi reegleid, ent muusika peab olema vaba. Inimestel on vaja õigust vabalt rääkida, kõlada ja muusikat mängida.”

Ivo Uukkivi: Velikije Luki oli peavoolu allhoovus

Ivo Uukkivil on lavastuses huvitav positsioon: üheti oli ta intervjueeritavana üks lavastuse allikas, lavale astub ta aga juba näitlejana. „Igaüks rääkis kuus-seitse tundi. Kujuta ette, kui palju on seda materjal, millest nad nüüd kahetunnise lavastuse kokku pidid panema,” tunneb ta lavastuse autoritele kaasa. Tõepoolest, pärast intervjuusid oli lavastaja ees 900 lehekülge teksti, millest filtreeriti ja komponeeriti lõplik versioon.

Uukkivi ja 1982. aastal alguse saanud Velikije Luki lugu moodustab lavastusest vaid osakese, ent tervikus on see oluline pusletükk. „Meie olime toona peavoolu allhoovus. Selles mõttes läks meil hästi, et kui vabadus saabus, võisime me juba esineda,” ütleb Uukkivi. Kvaliteetsele kõlale Velikije Luki toona just ülemäära ei panustanud. Ikkagi punk. Kuidagi nad aga nõukogude aja lõpuks esinemisloa said. „Sel ajal oli ju tarifitseerimine. Kellel luba ei olnud, ei tohtinud lavale minna. Kui keegi mingi kontserdiloa välja ajaski, pidime meie olema näiteks Suured Sibulad või lihtsalt Luki. Velikije Luki nime all me esineda ei tohtinud. Ükskord oli kõik juba üles seatud, aga kontsert lõpetati enne, kui keegi sissegi sai,” meenutab ta.

Tähtis oli lavale saada

Velikije Luki esimesed ametlikud esinemisload ajasid välja hoopis vene rokiklubid, kes organiseerisid alternatiivbändide tarifitseerimise. Selle loaga kaasnesid küll kindlad tingimused, näiteks ei tohtinud bändid raha saada. „Aga meie jaoks oli lihtsalt tähtis, et esineda saaks. Muidu pidi olema muusikaline tase, aga meil seda taset polnud. See ei olnud ju muusika, mida me tegime. Kuidas sa tarifitseerid midagi, mida kuuldes päris muusik kõrvad kinni katab ja ruumist välja jookseb?” naerab Uukkivi.

„Riho Baumann oli põhiline mees, kes ajas välja bussid, tehnika ja bändid. Publik oli meil ka tavaliselt samas bussis kaasas,” muheleb ta. Niisiis möllas tuttav publik lava ees ja kohalikud ei julgenud sageli saaligi astuda. „Nad vaatasid ukse pealt hirmuga, mis toimub. Kui kohale jõudsime, ega me enam adekvaatsed ei olnud. Olime tee peal kõvasti julgust võtnud. Muusika kõlas siis veel hullemini kui meie prooviruumis…” Ajal, mil J.M.K.E. Siberis esinemas käis, oli Uukkivi juba sõjaväes. Pärast seda jõudis ta Velikije Lukiga käia ka mõnel väliskontserdil, millest etenduses põgusalt juttu tuleb.

„Aeg-ajalt on vaja möödunut meelde tuletada, et jälle samasse auku ei kukuks ega pärast imestaks, kuidas me jälle siin oleme,” viitab Ivo Uukkivi mõtetele, mida lavastus tema jaoks sisaldab. Need peavad välja tulema kõikide teiste lugude kontekstis.

„TRANSIIT. Peatage muusika”

Dokumentaalne „солянка” kahes osas.
Lavastaja, tekstitöö (vene): Dmitri Jegorov. Tekstitöö (eesti): Andres Popov. Stsenograafia ja kostüümid: Konstantin Solovjov. Multimeedia: Natalja Naumova. Laval: Ivo Uukkivi, Jarek Kasar, Veiko Tubin, Martin Kõiv, Pavel Botsarov, Steffi Pähn.
Lavastus on koostatud vestlustest järgmiste inimestega:
Aivar Sirelpuu, Aleksandr Kutikov (Venemaa), Aleksandr Semjonov (Venemaa), Allan Vainola, Anatoli Belov, Andrei Makarevitš (Venemaa), Anne Veski, Anti Oidsalu, Anu Klyszejko, Ari Dubin, Artemi Troitski (Venemaa), Benno Beltšikov, Deniss Poljakov, Deniss Stepanjan (Venemaa), Hardi Volmer, Heini Vaikmaa, Hendrik Sal-Saller, Igor Maasik, Ivo Linna, Ivo Uukkivi, Jaak Ahelik, Jaanus Nõgisto, Jüri Vlassov, Kalev Aas, Kalev Plink, Kare Kauks, Margo Vaino, Marju Länik, Marko Kukk, Mihhail Kovalev (Venemaa), Mihkel Smeljanski, Mikk Targo, Nikolai Meinert, Olav Osolin, Olavi Pihlamägi, Peeter Vähi, Peeter Volkonski, Raivo Sersant, Raul Arras, Rein Lang, Tõnis Kahu, Tõnis Mägi, Tõnu Aare, Tõnu Trubetsky, Valeri Konovalov, Villu Tamme, Vladimir Matetski (Venemaa)
Esietendus 1. detsembril 2018 Narva Vaba Lava teatrikeskuses.