Andres Herkel: EKRE juhid pole rahvuslased, vaid räuskavad natsionalistid
„Natsionalism“ kõlab euroopa keeltes enamasti halvasti ning pole kuigi tark seda rahvusluse sünonüümiks pidada. Natsionalism sisaldab agressiivsust, iseenda peale surumist. Eesti rahvuslus seevastu on enamasti kaitseasendis olnud, meil on tulnud oma keele ja kultuuri eest seista. Rahvuslus peab hoidma positiivset tähendusvälja ja meil on õigus need mõisted lahutada.
Kui Macron ja Merkel hoiatasid oma kõnedes Euroopat natsionalismi eest, siis tekitas see Eestis peamiselt mõistmatust. Samuti on jäänud kahe silma vahele Macroni mõistekasutuse positiivne pool ehk „patriotism“. Muuseas on näiteks „Isamaad“ juba ammu just patriotismi kaudu tõlgitud – Pro Patria. Kasutusel on võetud puhtalt ladinakeelne alus.
Võiksime seega öelda, et Eesti rahvuslus on patriootlik, mitte natsionalistlik. Rahvuslus on positiivne, mitte negatiivne ja ta tugineb armastusele, mitte vihale. Võime seda nimetada ka mõõdukaks või avatud rahvusluseks. Selle vastandiks on räuskav natsionalism, mida EKRE üha mõõdutundetumalt esindab.
Aga pole ilmselt õige panna kogu vastutus EKREle ja/või sotsidele. Nemad peegeldavad meid tabanud tõve erinevaid pooluseid. Meie aeg toodab ja võimendab konflikte. Minu meelest on poliitika esmane ülesanne konflikte ühiskonnas rahustada ja lahendada. Arvatavasti järgneb erinevate hulluste üleskütmisele taas selline aeg, kui õnnestub meid vallanud vastuolud tasakaalukalt kokku õmmelda.
Eesti riik on väike, eesti keel ja kultuur vajavad igapäevast kaitset. Niisamuti vajame me tugevaid liitlassuhteid ja rahvusvahelist koostööd. Kapseldumine ei lahenda ühtegi probleemi. Just mõõdukas, mõistlik ja avatud rahvuslus peab olema Eestit hoidva poliitika alus.
