JUHTKIRI | Transpordi vallas lokkab süsteemitus
Niisiis on Pärnu liini sulgemine esialgu hea uudis peamiselt Eesti teiste piirkondade elanikele. Pärnu rongiliini asendavad Pärnu-Rapla bussid sõidavad küll tihedamini kui rong (kahe korra asemel kolm korda päevas), aga osale inimestele on need siiski sõiduaegade, peatuste või sõiduruumi poolest ebamugavamad kui rong. Osa neid inimesi kohaneb uue sõidukorraldusega, osa hakkab ühissõiduki asemel rohkem kasutama autot, osa kolib sellest piirkonnast mõnda kindlama perspektiiviga paika.
Kuigi Pärnu rongiliini sulgemist võib pidada majanduslikult mõneti põhjendatuks, oli laupäeval tehtud viimane sõit siiski nukrameelne. Sellepärast pole üllatav, et liini sulgemise otsuse teinud majandus- ja taristuminister Kadri Simson end sellel küllalt rahvarohkel sündmusel ei näidanud.
Pärnu liini sulgemist on majandusminister põhjendanud sellega, et Lelle-Pärnu raudteelõigu kordategemisse ei ole mõistlik investeerida 17 miljonit eurot, sest juba 2026. aastast hakkavad Tallinna ja Pärnu vahet kihutama Rail Balticu rongid. Ent kaheksa aastat on pikk aeg. Pealegi pole Simson, kes oma jutu järgi on söakas maarahva eluolu parandaja, selgitanud, kuidas on Rail Balticu kiirrong tulevikus abiks neile inimestele, kes ei ela Tallinas ega Pärnus, vaid nende vahel. Vastuseta on ka küsimus, kuidas saab 20 miljoni euro investeerimine Pärnu lennujaama olla mõistlikum, kui olnuks 17 miljoni euro investeerimine raudtee remonti. RB valmimine vähendab vajadust mõlema järele, lennujaama järele rohkemgi.
Need on märgid, mis näitavad Eesti transpordikorralduses lokkavat süsteemitust. Kuhu ja kui palju investeeritakse, ei olene niivõrd tegelikest vajadustest, kuivõrd sellest, kas investeeringule saab mõnest EL-i programmist toetust taotleda. Kui saab, valmib tihtipeale liiga võimas ehitis (RB projekt, mõned liiklussõlmed). Kui eriti ei saa, venib ehitamine teosammul (näiteks neljarajalised maanteed ja Haapsalu raudtee).