9. mail 1950, kui Euroopa riigid alles taastusid sõjakoledustest, teatas Prantsuse riigimees Robert Schuman plaanist luua Euroopa söe- ja teraseühendus. Sakslased olid sellega väga rahul, osaleda lubasid ka Beneluxi riigid ja Itaalia. Varsti pärast Schumani teadaannet kutsuti ka Suurbritanniat läbirääkimistele.

Suurbritannia vastas hirmu ja põlgusega, kahtlustades Prantsusmaad vandenõus, millega pragmaatilist rahvast meelitatakse osalema mingis utoopilises välisprojektis. Suurbritannias tollal võimul olevad leiboristid ei suutnud ette kujutada Ühendkuningriigi oluliste tööstusharude suveräänsuse jagamist. Konservatiivid ei mõistnud, kuidas üks maailmariik võiks kuuluda sellisesse piiratud Euroopa klubisse. Mandririikidele võis see sobida, ent Britannia pidi jätkama maailma valitsemist koos teiste Rahvaste Ühenduse riikide ja Ameerika Ühendriikidega.