Ajakirjanduses kehtib tsensuur nagu vanasti. Pole küll mingit ametlikku tsensorit, aga selle töö teevad ajakirjandusjuhid kollektiivselt ära. Kandidaatide artiklite avaldamine on kirjeldamatult keeruline. Kui on kandidaat, kellel on midagi öelda, siis ei saa seda avaldada, sest peab avaldama ka selle kandidaadi loo, kellel pole midagi öelda. Ruumi mõistagi napib.

Intervjuusid ka muidugi teha ei tohi. Telesuhtlus toimub läbi saatejuhtide isiklike hoiakute prisma. Presidendivalimiste teledebatil ei õnnestunudki mul konkurendi käest midagi küsida. Ei olnud ette nähtud.

Vanasti eelnesid valimistele kohtumised inimestega, koosolekud, kus sai vastata inimeste küsimustele. Nüüd selliseid koosolekuid peaaegu ei toimu, eriti Tallinnas, kus kõik võimalikud koosolekuruumid on ühe partei kontrolli all.

Jäävad lendlehed

Nii et - jäävad lendlehed. Mis see sotsiaalmeedia muud on.

Kui lõpeb poliitikute artiklite avaldamine, ei tähenda see, et poliitikast ei räägita. Varavalgest hilisõhtuni jahvatavad kõik veebiväljaanded, raadio- ja telekanalid poliitilistel teemadel. Ainult et peaaegu ilma poliitikuteta. Seletajad on ajakirjanikud, igasugused isemõtlejad, „eksperdid". Miks jutumärkides? Aga selle pärast, et mitte keegi pole neist täiesti erapooletu. Igaühel on oma sümpaatiad ja antipaatiad. See on loomulik ja seda ei pea häbenema. Seda peab vaid teadma. Mulle näiteks on ammu ilmne, et mõned lehed või portaalid on mõne konkreetse erakonna suhtes maksimaalselt soodsad. Vahe pole mitte selles, mida avaldatakse, vaid selles, mida ei avaldata. Ja mis kellaajal midagi ilmub ja kui kauaks kättesaadavaks jääb.

Poliitika on võitlus normide loomise ja rahvatulu ümberjaotamise nimel. See on paratamatu igas ühiskonnas, igas kogukonnas. Demokraatias on poliitika avalik. Valimisvõitluse piiramine, selline, nagu seda meie teeme Eestis, on jabur.

Ilmunud esmalt Siim Kallase sotsiaalmeediapostituses