JUHTKIRI | Kui sulased ei tahagi peremehestuda

Ettevõtjat ja pankurit Indrek Neiveltit näeb ja kuuleb viimasel ajal meedias nii palju, et riigikogu kohtade pärast jagelevatel poliitikutel oleks põhjust kadedusest roheliseks minna. Vähemalt kahe poliitilise jõu – EKRE ja Eesti 200, kes teineteist eriti ei kannata – esindajad on tõtanud teatama, et Neivelti seisukohad langevad nende omadega ühte.

Kas võiks nüüd rahulolevalt õhata: lõhestunud Eestit ühendav narratiiv on leitud? „Me peaksime ise paljudes kohtades peremeesteks saama. Sulane ei saa olla peremehest rikkam,” ütleb Neivelt. Ta kinnitab, et poliitilisi ambitsioone tal pole, on üksnes õiglustunne ja Hansapanga müümise karmavõlg. Neivelt toob näite: „Rootsi pankade tootlus meid teenindades on kaks korda kõrgem kui nende oma kodumaal. Samal ajal teenivad pangad meie pensionile kaks korda väiksemat tootlust kui oma kodus.”

Neivelti tõdemus, et peame koos välja mõtlema, mida selle teadmisega peale hakata, selgitab, miks nii vastandlikud jõud nagu EKRE ja Eesti 200 on valmis eeltoodud diagnoosile alla kirjutama. Kitsaskohale, mis tõesti on olemas, saab ju läheneda mitu moodi. Neivelt ise heidab kriitikanooli eeskätt riigi – s.o riigikogu, Eesti Panga, rahandusministeeriumi, tarbijakaitseameti jt – poole. Ent vähemalt pangandusse ja pensionifondidesse puutuvas osas lasub suur osa süüd klientidel endil, nende inertsusel.

Neivelti diagnoos on paljuski õige. Aga sulast ei saa sundida, kui sulane ise ei taha peremeheks saada. Siis riisuvadki koore teised.

Näiteks eestlastele kuuluv LHV pank pidi Rootsi pankadele järele võtmiseks mitu aastat kaubanduskeskustes inimesi varrukatpidi oma pensionifondidesse tirima, kuigi tootlus rääkis nende kasuks. Pensioniühistu Tuleva, fondi valitsemise poolest puhas Eesti ettevõtmine, mille pluss on väike haldustasu, ei tahtnud müügitöötajate palkamisele raha kulutada ja selle tõttu on nende fondil investoreid üle kümne korra vähem kui Rootsi pankade omadel. Veidi vähem kui aasta aega tegutsenud LHV ainult Eestisse investeerival pensionifondil oli eilse seisuga vaid sada investorit. Valimisnimekirjadeski on suurem hulk pensioni kogumise eas poliitikuid, kes räägivad suure suuga Eesti majandusse investeerimise tähtsusest.

Sulast ei saa sundida, kui sulane ei taha peremehestuda. Kui sulane oma raha paremini teenima panemise eest ei hoolitse, siis riisuvadki koore teised.