Olev Remsu: suveräänsuse delegeerimine on meie püsimajäämise eeldus

Mitu iseseisvuse taastamise ajal põhiseadusesse kirjutatud põhimõtet on ajale jalgu jäänud.

Küll küllale liiga ei tee. Meie niigi pulbitsevasse poliitellu sumahtas justiitsministeeriumi põhiseaduse asjatundjate kogult 78 muudatusettepanekut meie konstitutsiooni kohta. Küsitav on ajastus. Miks just nüüd? Kas selleks, et kõik valimiskampaanias heitlevad parteid ja kandidaadid leiaksid oma kihutustöös ehk asjalikuma teema kui üksteise võidu arvude esitamine? Vahest funkab masinavärk absurdses umbkotis nagu kohus Franz Kafka romaanis „Protsess” ega sõltu muust maailmast sugugi? Või on tegu justiitsminister Urmas Reinsalu soolopropagandaga?

Muuseas, saadakse hakkama ka ilma põhiseaduseta. Huvitav, et suures muutmistuhinas pole keegi pakkunud välja põhiseadusest loobumist. Tõmbaks tähelepanu, saaks pildile. Ilma põhiseaduseta tulevad toime Ühendkuningriik, Uus-Meremaa, Rootsi, Iisrael, Saudi Araabia jt.

Meenutame, et enne sõda oli meil kolm põhiseadust, mõne asjatundja meelest (näiteks vahel familiaaritsevalt meie põhiseaduse isaks peetav Jüri Adams) ka kaks ja pool, kuna 1933. aasta põhiseadus oli 1920. aasta omaga osalt samasugune.