Sven Mikser: kaksikliidu sünd ei jää maksu- või hariduspoliitilise sobimatuse taha, kaalukausiks võib kujuneda Keskerakonna soov vene valijat püüda

Võimukõneluste algus on pannud žurnad palehigis Toompea koridoride põrandailt "punaseid jooni otsima". Aga aeg-ajalt tasuks pilk põrandalt tõsta ja jälgida poliitikute näoilmeid ja kehakeelt, sest mitte kõik, mis võib kaalukausse ühte- või või teistpidi kallutada, ei ole valimisprogrammides kirjas. Et toimuvat jälgides osaliste kaalutlusi veidi paremini mõista, pakun väikest spikrit selle kohta, kuidas asjad poliitika köögipoolelt paistavad, kirjutab sotsiaaldemokraat Sven Mikser.

Kallase-Ratase “kaksikliit” – selle liidu kasuks räägivad kaks väga tugevat argumenti: sellises koalitsioonis oleks vähem osapooli ja samas rohkem parlamendisaadikuid. See tähendab stabiilsemat valitsemist. Ja stabiilsust näib suur osa valijaist ihkavat.

Programmiliste “punaste joonte” taha sellise koalitsiooni sünd vaevalt jääb. Maksuküsimuses on võimalik kokku leppida, sest siin seab selged piirid raha. Kosmeetiline kõpitsemine tulumaksu kallal lubab reformistidel öelda, et “kaos” on likvideeritud, keskerakondlased aga võivad möönda, et praeguse süsteemi näol ongi sisuliselt tegu “Partsu munadega” mille suhtes nemad erilist omalust ei tunne. Aktsiiside osas leitakse samuti mingi vähimat rahalist kahju toov näidislahendus, võimalik et elektriaktsiisi sõmboolse langetamise näol. Seejärel vaadatakse kurvalt exceli tabelit ja tõdetakse, et rohkem makse näppida ei ole mõtet.

Veidi keerulisemad lood on tasuta ühistranspordi ja eestikeelse kooliharidusega, aga alati on võimalik punnseis ületada, kirjutades koalitsioonileppesse sisse kohustuse “analüüsida võimalusi transpordikorralduse optimeerimiseks ja haridusreformi kiiremaks lõpuleviimiseks”. Kummagi osapoole punaste joonte kaitsmine toimuks vajadusel ähmases tulevikus Stenbocki maja istungilaudade taga ja lõppeks arvatavalt patiseisu tunnistamisega.

Tegelikult võib kaksikliidus osalemine olla enam vastukarva hoopis Keskerakonnale. Selle taga on strateegiline analüüs selle kohta, mis ikkagi tsentristidele pühapäeval loodetud valimisvõidu maksis. Kakskümmend kuus kohta Riigikogus ei ole muidugi häbenemisväärne tulemus, ent samas oli tegu Keskerakonna ajaloo suurima allajäämisega Reformierakonnale ja seda olukorras, kus usuti end minevat valimistele ajaloo parimast positsioonist.

Mailis Repsi lapsesuine tõdemus, et vene valija mobiliseerimiseks on Keskerakond peaministriparteina muutunud liiga läänemeelseks, oli ilmselt täiesti aus. NATO kõneisikuna Vene-vastaste sanktsioonide tugevdamist nõudes on Ratas kaotanud teatud osa vene emakeelega valijate poolehoiu. See on olnud teadlik otsus, sest tegemist oli ju vältimatu eeltingimusega kauasest isolatsioonist väljumiseks. Ka on Ratas “läänestudes” lootnud ohjata venekeelsete poliitikute mõjuvõimu kasvu erakonna sees. Venekeelse valija pettumust on Ratas ja tema lähikondlased lootnud kompenseerida eestlaste toetuse kasvatamisega. Paraku on viimasel suunal risti tee peal ees EKRE, kes on järjest haaranud endale vähemkindlustatud ja vähemharitud valijate poolehoidu. Need on aga valijad, kelle toetusele võiks pretendeerida Keskerakond (ja teatud juhtudel ka sotsiaaldemokraadid).

Kallase valitsus saab retoorikas (ehkki ilmselt mitte praktikas) olema veel rõhutatumalt Venemaa-vastane. Sellise valitsuse vähemusosalisena on Keskerakonnal keeruline NATO-skeptilise venekeelse valija toetust tagasi võita. Samas pole tsentristidel rahakitsikuses paremvalitsuse noorempartnerina lihtne ka vähemkindlustatud eesti valijate suunal EKREst üle sõita. Seda enam, et EKRE-l on uues parlamendis jõudu pea kolm korda senisest enam.

Vene valijate tagasi võitmine ei ole Keskerakonna jaoks mitte nelja, vaid pelgalt kahe aasta küsimus, sest tänast trendi vääramata terendab juba kohalike valimiste järel võimukaotus Tallinnas. Selle probleemi lahendamiseks on Keskerakonnal kaks võimalust. Esimene ja lihtsam oleks pealinna ainuvõim juba täna käest anda ja sõlmida liit oravatega lisaks Toompeale ka all-linnas. See võiks olla reformistide jaoks täitsa arvestatav pakkumine, sest Tallinna munitsipaalkoalitsioon Keskerakonnaga on olnud farmklubiks ja andnud tuule tiibadesse suurele osale Reformierakonna tänastest tegijatest.

Teine võimalus, millest viimastel päevadel enim juttu olnud, on Jüri Ratase suunamine Tallinna linnapea kohale. See lahendaks ühtlasi ka probleemi, mida teha Stenbockist lahkuva eksvalitsusjuhiga, kelle jaoks “liiniministri” koht Kallase valitsuses oleks raskesti alla neelatav.

Nii või teisiti – kui kaksikliit jääb sündimata, siis mitte maksu- või hariduspoliitilise sobimatuse tõttu, vaid põhjusel, et keskerakondlastel napib usku, et sellises valitsuses väiksema partnerina osalemine võimaldaks neil taastada vene valijate usaldust ja hoida EKRE rüppe libisevat eesti valijat.