Turundus on Vesterbacka tunneliprojektil kahtlemata võimas, nagu idufirmadele tüüpiline. Selleks et kliente ja rahastust leida, kiidavad idufirmad oma toodet ohjeldamatult juba siis, kui seda veel olemaski pole. Vesterbacka lubab, et tema toodet – 80-kilomeetrist merealust tunnelit – saavad pileti ostnud inimesed hakata kasutama 24. detsembrist 2024.

Kuigi Vesterbacka on pigem siiras visionäär kui osav elukunstnik, saavad praegused piletiostjad ilmselt vähemal või suuremal määral petta. Väga tõenäoliselt tunnelit 2024. aasta lõpuks valmis ei saada või saab teoks hoopis Soome-Eesti riiklik tunneliprojekt, mille teostamise tähtajaks nimetatakse palju realistlikumalt kõlavat 2040. aastat.

Õige on, et Eesti ja Soome võimud Vesterbacka pakutud tempoga kaasa ei lähe, vaid tunneliehituse korralikult läbi mõtlevad.

Äsja teatas Vesterbacka küll mittesiduvast eelkokkuleppest ühe Hiina investeerimisfirmaga 15 miljardi euro hankimiseks, kuid see ei tähenda nii suurt reaalset edusammu, kui esimese hooga võib tunduda. Esiteks kavatsetakse kaks kolmandikku sellest rahast ehk 10 miljardit eurot hankida võlakirju müües, nii et see osa rahastusest – rohkem kui Donald Trump Ameerikas oma müüri ehitamiseks nõuab – on tegelikult lahtine. Teiseks pole Eesti ega Soome tõtanud tervitama pisut kindlamat osa rahastusest, mida lubab Hiina fond. Eesti välisluureameti eile avaldatud aastaraamatussegi on mahtunud peatükk, mis manitseb Hiina investeeringutesse ettevaatlikumalt suhtuma.

Mis puutub ehitustöödesse, siis need peaksid Vesterbacka jutu järgi algama juba 2020. aastal, aga Eestis pole veel algatatud tunneli eriplaneeringutki ja tunnelisse puutuvad Soome omavalitsused kalduvad eelistama Vesterbacka visioonist erinevat tunnelitrassi.

Väga õige, et Eesti ja Soome võimud Vesterbacka pakutud tempoga kaasa ei lähe. Kui digimaailma start-up’il midagi ebaõnnestub, kaotatakse peamiselt raha. Kui tunneli-idufirma ettevõtmine nurjub, võivad sellega kaasneda ka rikutud keskkond ja kaotatud inimelud.