Stsenaariumi lihtsalt klotsidest kokku ei lao

Stsenaarium on filmi alus. Kuidas sündisid „Võta või jäta” ja „Rodeo”, räägivad Liina Triškina-Vanhatalo ja Raimo Jõerand.

Olete kumbki oma filmi stsenarist-režissöör. Mil määral te neid rolle eristate?

Liina Triškina-Vanhatalo: Ma ei pea end stsenaristiks, vaid režissööriks, kes pani kirja filmi, mida tahab teha. Mul oli kohe algstaadiumis selge ettekujutus, millist filmi, mitte millist stsenaariumi soovin teha. Minu jaoks oli suur küsimus, kuidas seda stiili, mida oma peas ette kujutan, kirja panna, ilma et see ei läheks vastuollu stsenaariumi kirjutamise reeglitega. Seetõttu oli „Võta või jäta” stsenaarium ehk literatuurselt kohmakas ja ilmselt päris paljude lahtiste otsadega.

Raimo Jõerand: Olin ka monteerija koos Matti Näräneniga, kes aitas vaadata, millest välismaalane loo juures aru ei saaks. Aga eks kõik ole ühe loo tegemine – toimetad loo struktuuriga nii stsenaristi kui ka monteerijana. Üks töö sulandub kergesti teise töösse.