Jevgeni Ossinovski: valitsuse uuel kolmerattalisel sõidukil paistab olevat vaid tühi- ja tagasikäik
Valminud koalitsioonilepingut hinnates tuleb alustuseks jätta kõrvale koalitsioonileppe dekoratsioon, milleks on asjad, mis jäävad samaks (näiteks: Eesti jääb Euroopa Liitu ja valitsus tähtsustab ennetustööd), või reformid ja projektid, mis on juba niikuinii töös (nt: tervisekeskuste ja idapiiri ehitus).
Seda, mis alles jääb, ei ole kuigi palju, ent väärib siiski kommenteerimist kahel skaalal: esiteks, kuivõrd lahendab uus valitsus Eesti ees seisvaid pikaajalisi sotsiaalseid probleeme; teiseks, millist väärtuselist hoiakut uus valitsus kannab.
Tagasikäik. Väärtuselisel skaalal teeb uus valitsus Eesti ühiskonnas selge tagasikäigu. Jah, seda näitavad mitme värske ministri sõnavõtud, mis kutsuvad üles piirama naiste õigusi, alandama vähemusi ja ähvardama kohtunikke, ajakirjanikke ja teisi demokraatliku ühiskonna selgrooks olevaid institutsioone ja nende esindajaid. Kindlasti kannab seda sõnumit ka fakt, et senise valitsuse viie naisministri asemel on uues valitsuses naisi täpselt kaks. Ent ka koalitsioonilepet lugedes näeme, et soolist võrdõiguslikkust, soolist palgalõhet (mis on Eestis ELi suurim) ja naistevastast vägivalda ei mainita kordagi. EKRE on saanud 19. sajandi arusaama naiste rollist ühiskonnas (saksa keeli “Kinder, Küche, Kirche”) kenasti valitsuse tasemel kõlama.
Lisaks on EKRE saavutanud võimaluse muuta järgmised kohalikud valimised vähemuste alandamise pidupäevaks, sest samale kuupäevale plaanib uus valitsus rahvahääletust abielu definitsiooni üle. Jah, justkui ei olegi ju küsimus samasoolistest, aga kõik saavad ju aru, et EKRE kampaania saab ühemõtteliselt olema homofoobne kuulipildujatuli.
Tühikäik. Kui küsida, kas uus valitsus lahendab Eesti ees seisvaid sotsiaalseid probleeme, siis siin on (mõne olulise erandiga) suudetud hoida hullused ära ja sõiduk seisab paigal. Ei ole valitsusel sisulist plaani vananeva ühiskonna kontekstis sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks, ebavõrdsuse vähendamiseks, kliimamuutustega võitlemiseks ega teadmistepõhise majandusarengu soodustamiseks.
Keskerakonnast on kahju. Lapsetoetused ei tõuse, hooldekodu jääb ikka enamikule rahaliselt ülejõukäivaks, ravijärjekordade lühendamiseks lisaraha ei tule, puudega inimeste toetused ei kasva. Erakorraline pensionitõus seati “eesmärgiks”, aga poliitikakaugemale lugejale tõlgin: see tähendab, et seda ei tule. Isegi pensionäride maksustamise osas ei ole koalitsioonileppes silpigi.
Ühes küsimuses on asi aga täitsa hapu. Andes võimaluse lüüa inimeste tulevikusäästud igapäevaste kulude katteks laiaks, antakse ränk hoop Eesti sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkusele. Korraks on kindlasti soe, aga pärast?
Selle tulemusena peab enamik pensionäre tulevikus toimetulekutoetust palumas käima, sest ainult esimene sammas adekvaatset pensionit tagada ei suuda. Eesti on siiani olnud üks parimaid näiteid sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkuse tagamisel kogu maailmas. Nüüd pannakse uskumatu hooga tagasi minevikku.
Kindlasti oli neil valimistel palju inimesi, kes ei olnud rahul valitsuse senise tööga. Aga julgen arvata, et valdav osa inimestest soovis, et meie riik ikka edasi läheks. See jääb ootama uut, tulevikkuvaatavat valitsust.
