Eelnõu nägi järelevalveorganina ette võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise koja loomise. Otsustajad lahendasid dilemmat, et kas sooline võrdõiguslikkus peaks olema reguleeritud eraldi seadusega ning kas valdkonda peaks järele valvama eraldi organ. 2003. aasta kevadeks kumbagi eelnõudest vastu võtta ei jõutud ning eelnõud kukkusid riigikogu menetlusest välja, seoses riigikogu IX koosseisu volituste lõppemisega märtsis 2003.

Riigikogu X koosseisus jätkus soolise võrdõiguslikkuse arutelu, mis päädis kahe menetlusse võetud eelnõu ühendamisega üheks eelnõuks pealkirjaga “Soolise võrdõiguslikkuse seadus”. Koalitsioonierakondadeks olid selleks ajaks Res Publica, Reformierakond ning hiljem EKRE-ks ühinenud Eestimaa Rahvaliit. Seega on seadus sündinud kõigi ka täna riigikogus esindatud erakondade soovist.

Menetluse lõpuks toetati ka riigikogu liikme Siiri Oviiri esitatud muudatusettepanekuid, mis nägid ette sõltumatu ametiisiku, soolise võrdõiguslikkuse voliniku ametikoha loomise. Soolise võrdõiguslikkuse seadus võeti Riigikogus vastu 7. aprillil 2004 ning see jõustus sama aasta 1. mail.

Tähelepanuväärne on see, et algtekst on püsinud suuremate sisuliste muudatusteta järgmised 15 aastat.

Kogu seaduse idee oli ja on tagada seda, et isikukoodi esimese numbri pärast ei oleks kellelgi halvemaid võimalusi ühiskonda panustamisel. Teiseks läbivaks väärtuseks seaduses on korraldada elu nii, et laste sünd ja eakate hooldamine oleks igati toetatud.

Naiste ja meeste võrdse kohtlemise esimene mõte oli Euroopa liidus tingitud majanduspoliitilisest ajendist, peamiselt ausa konkurentsi loomisele liikmesriikide vahel. Siseriiklikus vaates on pärast teist maailmasõda on muutused tööelus toimunud kõikjal kiiremini, kui inimesed jõuavad sammu pidada. Just üksteise kõrval parema elamise jaoks on naiste ja meeste võrdsed võimalused kõikides vabades riikides igapäevaste tavanormide kõrval ka paragrahvideks vormunud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid