Lauri Hussar: näeme, kuidas soovitakse suukorvistada ühiskonna valvekoera

EKRE ja Isamaa poliitikute soov panna ajakirjanikud järgima oma standardeid on üks teravamaid rünnakuid sõnavabadusele Eestis.

Hiljuti ütles mulle üks Eesti tippajakirjanik, et ta ei julge üht hoogsat ja kriitilist lugu avaldada, sest siis lastakse ta lahti. Me mõlemad muigasime ja võtsime seda hea naljana, aga paraku on praegu siin jutus ka kibedat tõtt. Juba see, et ajakirjanikud arutlevad lugude avaldamise puhul võimaliku reaktsiooni üle ja juurdlevad ka ajakirjandusjuhtide reageeringute üle, on märk sellest, et midagi toimub.

Me oleme harjunud mõttega, et ajakirjandus ja ajakirjanik on oma valikutes vabad, saavad kaaluda fakti ja vajaduse korral rõhuasetusi. Uudisloo puhul on hea ajakirjanduse eeldus ajakirjanduseetika koodeksi järgimine, faktide kontrollimine ja kõigi oluliste asjaosaliste ärakuulamine. Arvamusloo puhul on oluline, et faktid oleksid täpsed, kuid loo teravuse ja tonaalsuse saab autor ise valida. See on osa arvamusvabadusest, sest kui autor valib oma loo teraviku, valib ta ka viisi, kuidas selleni jõuda. Samad põhimõtted kehtivad ka audiovisuaalses meedias ja näiteks intervjuužanri puhul. Poliitikute puhul on teleintervjuu alati väike proovilepanek, test ja vormisoleku kontroll. Nii on vabas Eestis alati olnud ja sõltumatu ajakirjandus on olnud üks meie demokraatliku ühiskonnakorralduse nurgakive.