JUHTKIRI | Vaktsineerides kaitsete ennast ja teisi
Tänasest Eesti Päevalehest saate lugeda, et enda leetritevastast kaitset uuendanud täiskasvanute arv kasvas esimeses kvartalis aasta varasemaga võrreldes seitse korda. Paraku tähendab see seitsmekordne kasv vaid veidi üle 1300 inimest ehk 0,1% Eesti rahvastikust. Ulatuslikust teadlikkuse suurenemisest oleks seetõttu liialdus rääkida. Samuti ei saa rääkida vaktsiinide vastu olemise moe taandumisest lapsevanemate seas.
Aga aeg vaktsineerimisvastasusele selja pööramiseks on selgelt küps. Näiteks leetritesse pole Eestis küll ammu keegi surnud, kuid sellesse vahepeal meie riigist peaaegu kadunud tõppe haigestumine on praegu tõusuteel. On õnneasi, et ükski haigestumine pole seni lõppenud fataalselt. Euroopas tapsid leetrid – tõbi, mida saab vaktsineerides vältida lihtsasti ja laste puhul tasuta – möödunud aastal 72 last. Kas tõesti on Eestisse vaja laiaulatuslikku leetripuhangut ja surmasid, et vaktsineerimisvastased mõistaksid nakkushaiguste vastu vaktsineerimise vajalikkust?
Leetrid pole ainus unustatud nakkushaigus, mis hakkab Euroopasse naasma selle tõttu, et liiga palju vanemaid ei vaktsineeri enam oma lapsi. Enamikul lapsevanematel on õnneks endiselt aru peas, kuid suurte haiguspuhangute välistamiseks ei piisa lihtsalt enamusest, kaitsepoogituid peaks olema üle 95%.
Paranev elujärg ei kaitse lapsi ega täiskasvanuid nakkushaiguste eest. Pigem on lugu vastupidi – mida rohkem inimesed reisivad, seda suurem on tõenäosus, et nad puutuvad kokku mitmesuguste nakkushaigustega. Ja haigestuvad neisse, kui ei ole lasknud end enne kaitsepookida. Kõigi maailma haiguste vastu ei olegi muidugi võimalik end vaktsineerida, kuid paljude levinumate ja fataalsemate vastu on olemas tõhusad vaktsiinid. Kasutage neid, ärge riskige kergemeelsusest või rumalusest enda ja teiste tervisega.
Eesti vaktsineerimisdebatt on viimastel aastatel keerelnud peamiselt laste ja gripivaktsiini ümber. Puukentsefaliidi eest kaitsvast vaktsiinist räägitakse puugihooaja eel samuti. Vaktsiiniteemalist teavitustööd võiks aga veel rohkem teha, sest ega täiskasvanud eriti tea, millistel puhkudel ja milliste haiguste vastu oleks mõistlik ennast vaktsineerida.
