Niisiis... Ääretult keeruline on kinnitada esmakirjastaja tõdemust, et „Vaikiv patsient” on viimase viie aasta parim krimikirjanduse debüütromaan, kuid samas ka ümber lükata. Raamat on hea, seda kindlasti. Loo kummaline hargnemine äraarvamatus suunas ja särav agathachristielik lõpplahendus.

Ilmselt on legendaarse Lee Childi kommentaar parim, kirjeldamaks, mida „Vaikiv patsient” endast kujutab: „Läbi ja lõhki intelligentne põnevusromaan.” Just põnevusromaan, psühhothriller, mitte krimka, mida tuleks kirjutada kindlate reeglite järgi. Ei mingeid detektiive ega politseinikke, sõrmejälgi ega uurimist, ainult psühhiaater ja patsient.

Ideaalset pereelu elav kunstnik Alicia tulistab ühel õhtul abikaasale viis kuuli näkku, lõikab endal veenid läbi, kuid jääb ellu. Ja suleb suu. Ainus vihje on koduaresti päevil maalitud autoportree, millel allkiri: Alkestis – vanakreeka mütoloogiast tuntud eneseohverdaja.

Möödub kuus aastat, kui psühhoterapeut Theo võtab nõuks Alicia rääkima panna, pugedes naise mineviku ja hingesoppide sügavusse, milleks annavad võimaluse jutuajamised tema lähedastega ja päevik, mille lehed räägivad kaunist lugu hetkeni, mil Alicia ellu sekkub varjuna müstiline mees. Jälgija. Varitseja.

Paralleelselt rullub lahti teinegi – Theo – lugu. Elu unelmate naisega, näitlejannaga, puruneb hetkega. Armastus on lõppenud ühepoolselt, naine valis teise. Pealtnäha ei sobi Theo õnnetu stoori kuidagi puslesse, aga...

Taas Alicia. Tablette täis topitud. Vägivaldne, kui ravimikogust vähendatakse ja ta reaalsusse satub. Ründab Theod, ründab jõhkralt teisigi. Kas ta on hull või mängib mingit kauakestvat mängu? Kuid mis juhtub siis, kui talle anda võimalus end väljendada maalide kaudu? Alicia maalib põleva haiglahoone ja tuletõrjeredelil põgenevad mehe ja naise. Ning avab lõpuks suu...