KOLUMN | Mart Pukk: Eesti natsilembusest räägivad juba Prantsuse joodikudki

Pensionipõli on lahe, aega on, erilisi kohustusi pole. Lapsed täiskasvanud, pangalaenud makstud, tervisekindlustus olemas, pensioni nimelist taskuraha makstakse ka.

Mõned kurdavad, et tööl käies oli veel aega, aga pensionäril on kogu aeg kiire ja raha vähe. Mis te virisete, kõik ruttama panevad tegevused on endale vabatahtlikult kaela võetud, ja niigi väikest pensioni ei pea laste ja lapselastega jagama.

Kui vanur on olnud mõistlik ja suurema sissetuleku ajal raha kogunud, mitte mõttetutesse pensionisammastesse vaid likviidsematesse väärtustesse, siis pole ka suuremat rahamuret.

Jõukama maailma õnnelikud pensionärid käivad igavuse peletamiseks palju reisimas. Viimase paarikümne aasta jooksul ei ole ma välismaal käies kordagi sattunud paika, kus poleks juba ees olnud mõnd rõõmsa näoga vanainimest, keda ei suuda peatada miski. Näiteks Etna vulkaani otsas kõõlus rulaatoriga vanaproua, Sarandë - Korfu praamile saamiseks ületas vanahärra uskumatuid takistusi, mis veel Petlemmast ja Jeruusalemmast rääkida, seal oli samasugust rahvast tuhandetes.

Mõnus Nizza

Minu esimene reis vanaduspensionärina viis selle kuu alguses taas Nizzasse, linna, kus me koos abikaasaga korra aastas ikka ära käime.