Dominikaani. Riik, kus kell käib palju aeglasemalt

Ajakirjanikust seljakotirändur tõmbas pärast riigikogu valimisi juhtme seinast ja lendas Kariibi meres asuvasse paradiisi – Dominikaani vabariiki.

Uudisteajakirjanikuna on mu peamine tööpõld poliitika. Ühel päikesepaistelisel päeval helistas mulle tuttav PR-nõunik ja hakkas selgitama: „Tead, oleks veidi siseinfot, oled sa toimetuses?” Ütlesin, et mitte päris. „Juhtusin veidi peatänavalt kõrvale ja vahin hoopis kanadega tõtt. Üks kohalik just hõikas, kas ma tema motikaga väikest sõitu tahaks teha,” seletasin talle.

Oli märtsi keskpaik ja parasjagu moodustati Eesti uut valitsust. Mina aga olin Dominikaani põhjarannikul pisikeses Cabarete linnakeses (umbes 14 000 elanikku). Ma polnud pea ööpäeva internetis käinud, nägu õhetas päikesepaistest ja sisimas valitses rahu. Dominikaani elanikud räägivadki, et neil on oma ajaarvamine, mis on tavalisest palju aeglasem. Cabarete linnake võtab hästi kokku kohaliku elu – armsad pisikesed värvilised majakesed, sõbralikud inimesed ja külalislahkus. Astusin ühte baari ja leti taga seisev Jose pakkus mulle rahvusjooki Mama Juana, mis sisaldab rummi, punast veini, mett ning mille sisse on pandud puuoksi ja ürte. Kõlab pentsiku kooslusena (ja näeb nii ka välja), aga mekib heas mõttes meeldejäävalt. Vestlesime ja Jose kutsus mind sinna tagasi. „Tule järgmiseks talveks, siis on ettekandjale töödki pakkuda!”*