"Uskusin, et olen vähist pääsenud, kuni tundsin kaenla all väikest muna..."

Noore naisena vähidiagnoosi saanud Merike Värik räägib, kuidas ta pärast piinarikast võitlust surmahaigusega hakkas nõustama oma saatusekaaslasi.

Meie perekonnas on vähk geneetiline, kuid enne haigestumist ma seda ei teadnud. Võimalusele, et see võib mindki ohustada, olin mõelnud küll, sest vanaema, vanaema õed, tädid, täditütar ja ema olid vähki põdenud. Mäletan varasest lapsepõlvest aega, kui ma ema elu pärast väga muretsesin.

40-aastasena arvasin, et olen east, mil peaksin vähki kartma, juba üle jõudnud, sest emal avastati see 36-aastaselt. Uskusin, et kuna olen elanud tervislikult ja teinud palju sporti, on vähk minust mööda läinud.

Peagi, 2006. aastal avastasin rinnast muna. Selgus, et tegemist oli tsüstiga. See tõmmati tühjaks ja elu läks edasi. Hingasin kergendatult ja vähki puudutavad muremõtted kadusid. Elasin rahulikult, võimalikust vähiohust enam ei mõelnud ja uskusin, et tsüstiga mu probleem piirduski. Mõni aeg hiljem, 2010. aastal tundsin kaenla all väikest muna – kohe oli selge, millega on tegu.