JUHTKIRI | Martin Helme, teiegi olete valitsuse osa
Rahandusminister Martin Helme väitis eile sotsiaalmeedias, et tegelikult ei olevat ta Euroopa Liidu rahandusministrite 14. juuni kohtumisel soolotsenud ega oma volitusi ületanud. Oma poolehoidjate kajakojas on tal Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) teemal lihtne kiita end kui „ministrit, kes seisab Eesti huvide eest nii järeleandmatult”. Stabiilsusmehhanism, kriisilahendusfond, ühine kaitsemeede, ennetavad instrumendid, muud tundmatud terminid – pole raske neis asjus inimesi segadusse ajada.
Helme sõnutsi olevat ta sel kohtumisel lõpuni kaitsenud ühehäälsuse põhimõtet, mida ka valitsus ja riigikogu Euroopa asjade komisjon olevat teda volitanud tegema. Tema jutt ei ole täiesti vale, aga poolenisti küll. Näiteks dokumendis, mille rahandusministeerium 3. juunil eelseisvast kohtumisest ülevaate andimseks valitsusele esitas, seisab: „Meile on oluline, et kaitsemeetme loomine ja kaitsemeetme limiitide määramine toimuks ESM-i juhatajate nõukogu [st rahandusministrite] poolt ning alati ühehäälselt, erakorralise hääletuse reeglit [seda, millest Helme probleemi tekitas] saaks kasutada vaid kaitsemeetmest kriisilahendusfondile laenu väljamakse otsustamiseks erandjuhul, kui otsustamise viivitus ohustaks euroala stabiilsust.”
Niisiis, Helme mälu on valikuline või kehv: rahandusministeerium ja valitsus on erandit, millele tema sõrad vastu ajas, mõistlikuks pidanud. Ja see erand ongi mõistlik. Näiteks Kreeka kriisi oleks ilmselt õnnestunud paremini ja odavamalt ohjeldada, kui Euroopa Liit ei oleks sündmustel pidevalt sabas sörkinud ning otsuseid tehes kõhelnud ja venitanud.
Kuna Helme isiklikult üldse ESM-i ei poolda ja Euroopa Liitu ka eriti mitte, siis on neid tugevdavad otsused talle arusaadavalt vastumeelsed. Ent kui koalitsioon on kokku leppinud midagi muud, siis peaks Helme siiski täitma kokkulepet. Või järgima kolleeg Kert Kingo eeskuju ja jätma ebameeldivatele välisreisidele sõitmata.
Eesti ja tema pangad ei kuulu praegu tõenäoliste kriisiabi vajajate hulka. Kuid eeldada, et Eestil ei lähe kriisiabi nagunii kunagi vaja, on kõrk ja kohatu. Alles kümne aasta eest olime sügavas majanduskriisis ja Ratase eelmine valitsus oskas riigi rahanduse isegi tõusu ajal kärpevajadusse tüürida...
Me räägime sadadest miljonitest Eesti maksumaksja rahast, mida praegu märgitakse ära suurtele Euroopa pankadele hädaabi laenuks. Ma nõudsin, et selle otsuse juures, kus otsustatakse, kellele, kui palju ja mis tingimustel meie raha antakse, peab ka Eesti saama kaasa rääkida. Kuna meie osalus ESM-is on väga väike, siis ainus viis, kuidas meie hääl loeb, on ühehäälsuse puhul.
Euroopa Stabiilsusmehhanismi reform aitab kaasa sellele, et pankade probleemid lahendatakse nende endi käest kogutud kriisilahendusfondist. Reformiga murtakse riikide ja pankade nõiaring, mis tekitas 2008. aastal alanud finantskriisis doominoefekti, kus riigid sattusid suurte pankade päästmise tõttu ise rahalistesse raskustesse. Seetõttu toetab Eesti ESM-i lepingu muudatust.
