Eesti-USA helilooja: hämmastav, kui palju head muusikat nii väikesest riigist tuleb
Seda, et helilooja Jonas Tarm on vaid 25-aastane, on tema karjääri põhjal keeruline arvata. Ta on elanud USA-s alates kümnendast eluaastast, ent jõudnud üksjagu korda saata nii siin- kui ka sealpool ookeani. Rohked auhinnad heliloomingu eest, tellimused kollektiividelt, filmimuusika salvestamine ERSO-ga – need on vaid mõned näited. Viie aasta eest tõmmati ootamatult kriips peale tema teose „Marss unustusse” esitusele Carnegie Hallis, mille järel astus teose kaitseks teiste seas välja näiteks The New York Timesi muusikatoimetaja.
Hetkel on Jonas Eestis, sest laulupeo teisel kontserdil kõlab tema teos sümfooniaorkestrile „Päike laulab”. Muide, neljaosalise kava teine pala on Tõnu Kõrvitsa „Päikesele”. Kui muusika võiks teha ilma otseses mõttes, siis selline kombinatsioon võiks ju küll vihmaküllase ilmateate ümber mängida.
Su esimesed laulupeomälestused on seotud sellega, kuidas sa end Lennart Meri juurde tööle püüdsid sokutada. Olid töökõlblikuks olemiseks vist natuke noor?
Selline lugu oli küll. See oli 1997. aasta noorte laulupeol, olin kolmeaastane. Mu vanemad tundsid Lennart Meri. Teadsin, et ta oli tähtis inimene, aga ma ei teadnud, kes ta täpselt on. Ta tuli oma seltskonnaga minu isa ja ema juurde. Olin isa süles ja Meri küsis ema käest: „Eve, tuleksid sa minu juurde tööle?” Enne kui ema midagi öelda sai, teatasin: „Aga mina tulen teie juurde tööle!” Kohtusin temaga ka paar korda hiljem. Seitsmeaastasena käisin Meril Viimsis külas. Majaehitus oli siis lõppfaasis, mingid asjad veel aias ja mina uurisin jälle, kas tal on mulle tööd anda.
Aga laulupeolt mäletan siiani seda tunnet, kui koos laulab nii palju inimesi. Mõneti olen ma muidugi ära rikutud, sest kui ikka kolmeaastasest saadik millegi sedavõrd võimsaga kokku puutud, ei oska selle erilisust nii hästi hinnata.
Sellest ajast on möödunud paarkümmend aastat ja nüüd oled laulupeol sootuks teises rollis. Ettekandele tuleb sinu teos „Päike laulab”. Kuidas selline pakkumine sinuni jõudis ja millest sa kirjutades lähtusid?
Kirjutama hakates mõtlesin esmalt, mida ma ise laulupeol kuulda tahaksin. Siis vaatasin laulikutesse, mille olin saanud Veljo Tormiselt. Kohtusin temaga 2012. aastal Eestis käies. Mina olin 18 ja tema 81. Ta märkas, et seal on peegeldus. Läksime sööma ja ta andis mulle kaks laulikut, mille ta toimetanud oli. Just Veljo Tormise muusika andis mulle USA-s viibides sügavama sideme Eestiga. Ma ei ole regilauluspetsialist, Tormise muusika on seda mulle palju tutvustanud. Tema laulikutest leidsingi kaks meloodiat, mida oma teoses kasutasin: „Veere, veere päevakene” (Kodaverest) ja „Laula, laula suukene” (Tõstamaalt).
Kohustuslik küsimus: mida laulupidu sinu jaoks tähendab?
See on lai teema, mis on seotud Eestiga tervikuna. Minu jaoks ei ole Eesti tuum seotud poliitika, majanduse või kaitseväeteenistusega. Minu jaoks on Eesti identiteedi aluseks kultuur. See on nii laulupidu, vanalinna arhitektuur kui ka toit, mida söön. Laulupidu on üks suuremaid märgilisi sündmusi. Kui selle nimel, et teha üht asja, tuleb kokku nii palju inimesi, näitab see, et meie riik on terve ja tugev. Olen väga uhke, et saan olla osa sellisest kultuurist. Sellist kogemust ei ole mul kunagi olnud – 100 000 inimest vaatavad sisuliselt otsa.
Elad ja töötad peamiselt USA-s, aga novembris käisid Eestis, et salvestada ERSO-ga muusikat filmile „There Was a Beginning”. Kas sa hindad ERSO-t kui patrioot või professionaal?
On täiesti hämmastav, kui palju head muusikat nii väikesest riigist tuleb. ERSO on kindlasti üks hea näide. Olen näinud ja kuulnud, et eestlastele meeldib mõnikord eri teemadel viriseda, aga siin tehakse tegelikult tohutult palju häid asju.
Kuidas leidsid tee filmimuusika juurde?
Palju asju on juhtunud üsna juhuslikult. Filmi režissöör Mida Chu on pärit Hiinast, elab USA-s, armastab orkestrimuusikat ja Neeme Järvit. Ta teab muide väga hästi ka sõna „mida” eestikeelset tähendust. Lisasime tema nimele siin teise „i”, nii on veidi eestilikum.
Kolm aastat tagasi ütlesin talle, et mina temaga koostööd teha ei taha. Heas mõttes. Ta on hea sõber, aga ühtlasi väga nõudlik professionaal. Umbes aasta pärast esimest vestlust tuli jutuks, et ta tahab väga soundtrack’i, mille esitaks orkester. Selleks hetkeks oli ta leidnud helilooja. Kuna olen tegelenud filmimuusika produtsendina, siis ütlesin talle, et vaatan, kas Eestis saaks kellegagi salvestada. Küsisin ERSO-lt ja nad olid huvitatud. Lõpuks langes see helilooja siiski ära ning töö tuli ringiga minu juurde tagasi. Võimalik, et kolingi peagi hoopis Los Angelesse. Olen viimasel ajal filmimuusikaga päris palju tegelenud ja LA on filmimuusika pealinn.
Sinu lemmikdirigentide hulka kuuluvad nii Neeme, Paavo kui ka Kristjan Järvi. Järvide perekonna liikmed on sinu muusikat esitanud. Kuidas see koostöö alguse sai?
Alguspunkt oli, kui hakkasin USA-s heliloominguauhindu võitma, see tekitas tähelepanu Eestis ja mujal ning minult hakati muusikat tellima. 2012. aastal, kui olin 18-aastane, kutsusid Järvid mind Pärnu muusikafestivalile ja Järvidest koosnev kammerkoosseis mängis üht minu teost. Seal tutvusin nende ja paljude teiste Eesti muusikutega. See oli minu muusikakarjääris üleüldse üsna oluline aasta. Tuli suur tellimustöö Tallinna kammerorkestrile ja tekkisid lähemad suhted kolleegidega Eestis.
Nii mõnedki sinu teoste pealkirjad viitavad ühiskonna jälgimisele: „Pagulane merel”, „Kollane ajakirjandus”, aga mis sinu muusikat tegelikult käivitab?
Neid küsimusi peab küsima kuidagi ümber nurga, sest otse on vastuseni jõuda väga keeruline. Olen kirjutanud väga erinevat muusikat, enim tähelepanu on saanud teosed, mis põhinevad vaatlusel. Otsin mõneti sellele küsimusele ka ise vastust. Näiteks Veljo Tormise või Arvo Pärdi muusikal on sügav allikas. Tormisel oli selleks sügav regilaulutundmine, Pärdi muusika põhineb suuresti religioonil, aga mina enda muusika tõelist allikat alles otsin. Mõnikord ütlen mina teosele, mis ta on, mõnikord ütleb teos seda mulle. Pealkiri on minu jaoks väga väike aken, mis aitab näha, ma vähemasti loodan, suurt maailma, mille olen loonud.
2015. aastal jäeti ära sinu teose „Mарш у Hебуття” („Marss unustusse”) ettekanne Carnegie Hallis. Selles teoses oli muusikaline tsitaat Saksa natsipartei hümnist, ehkki teos oli totalitarismikriitiline. New York Times kirjutas sinu kaitseks, et kunstiinstitutsioonide roll ei peaks olema publiku säästmine häirivatest ajaloomeenutustest, vaid vastupidi. Kui palju toonane olukord sind senini mõjutab?
Loomulikult on see mind mõjutanud. Kui ümberringi on kuulda mõnest sarnasest sündmusest, tuleb see meelde. Arvan, et selline tsenseerimine on praegu USA kultuuriruumile omane. Näiteks suvel pärast neid sündmusi oli tähelepanuväärne olukord Bostonis MFA-s (Museum of Fine Arts – toim). Seal oli üleval maal, mille Claude Monet oli maalinud oma naisest, kellel on seljas Jaapani kimono. Üks Jaapani firma tellis näituse ajaks kimono replika, mida turistid said katsuda, vaadata, selga proovida. Sellele järgnes muuseumikülastajate meeleavaldus, põhjuseks kultuuriline apropriatsioon (omastamine – toim). Käisin seal ja rääkisin ühe protestinud noormehega. Ta ütles, et iga kultuur peab andma loa, kui keegi tahab sellelt kultuurilt midagi laenata. Uurisin, kas näiteks kimonot maalides peaks kokku tulema komitee, kes otsustab, kas see on rassistlik ja solvav või mitte. Ta arvas, et jah. Kusjuures tolles olukorras ju jaapanlased ise tahtsid, et inimesed kimonot kannaksid!
Ka minu põlvkonnas on inimesi, kes arvavad, et isegi teise kultuuri mõne aspekti mainimiseks peab olema nõusolek selle kultuuri esindajatelt. Mul tekivad siin aga paralleelid nõukogude aja tsensuuriga, oli ju Arvo Pärdilgi probleeme, mis lõpuks tema Eestist lahkumiseni viisid. Heliloojad pidid toona oma partituure heliloojate liidule näitama. On neid, kes tahavad, et USA-s oleks praegu midagi sarnast. Aga meil ei ole vaja sõnavabadust lihtsateks olukordadeks. Meil on seda vaja just nimelt vastuolulistes olukordades ja sellisel juhul võib alati keegi solvuda. Võib-olla on see president, võib-olla mõni konkreetne rühm inimesi. Leian, et sõnavabadust on vaja igal juhul kaitsta.
Üks huvitav ja vastuoluline teema USA-s on näiteks monumendid, täpsemalt Ameerika lõunaosariikide konföderatsiooni poolel võidelnute monumentide teisaldamine. Leian, et sellised monumendid ei ole head ja ma ei saa üldse aru, miks need loodud on, aga küsimus on selles, kas peaksime nad hävitama. Ajalugu ei tohi hävitada. Samuti on vaba sõnaga. Keelamine või kellegi karistamine keeleküsimuste pärast ei tohi olla reaalsus. Küll aga peame vaatama, milliseid väärtusi me austame. Siin mängib oma osa näiteks see, kuhu me vastuolulised monumendid paigutame: kirikusse või ajaloomuuseumisse? Ameeriklased valivad sageli ajaloo hävitamise ja see on ohtlik.
Ehk küsimus on eelkõige kontekstis. Kontekst mängis ka sinu vastuolulise teose puhul rolli. Oled sa tolle juhtumi tõttu hakanud tegema teistsuguseid valikuid?
Mul ei ole tunnet, et peaksin tingimata sõdima. Oma teosega seoses nägin, et pärast skandaali ei olnud inimesed huvitatud enam selle kuulamisest. Nad oleksid tahtnud kuulata vaid seda üht tsitaati ja saanud teadmise, et on olnud osa suurest draamast. Nägin tookord ka seda, kuidas meedias võeti seisukohti, kas minu kaitseks või minu vastu, aga ei otsitud sisu, vaid vastuolu.
See teos on minu jaoks oluline, orkester oli seda kuid harjutanud, kõik oli valmis ja algul tahtsin muidugi, et seda ikkagi esitataks. Muusikud tulid küsima, kas nad võiksid seda teha, aga märkasin, et nende soovi põhjus ei olnud muusika, minu töö. See on üks põhjus, miks olen selle praegu kõrvale jätnud. Arvan, et ühel päeval tuleb see esitusele, aga sinna läheb veel mitu aastat. Ootan, kuni inimestele pole huvitav enam draama, vaid sisu.
