JUHTKIRI | Laulu- ja tantsupidu on ühtsuse pidu
Ei ole laulu- ja tantsupeost võimsamat sündmust, mis eestlasi seoks. Seda tõestavad arvud: 32 300 lauljat laulupeol, 11 500 tantsijat tantsupeol. Samuti välja müüdud eilsed ja tänased tantsupeoetendused Kalevi staadionil, laupäeval ja pühapäeval rahvast täis voolav lauluväljak. Etendusi ja kontserte näidatakse otse ETV-s, eelduste järgi on need vaadatavaimad teleülekanded. Näiteks kahe aasta taguse noorte laulu- ja tantsupeo ülekannetel oli 130 000–140 000 vaatajat.
Tänavuse peo teeb võimsamaks asjaolu, et laulupeol on juubel – esimesest laulupeost möödub 150 aastat. Selles, et me juubelilaulupeo pidamiseni üldse jõuame, pole pärast iseseisvuse taastamist kaheldud, kuid mõningane peataolek laulu- ja tantsupeotraditsioonis vahepeal siiski tekkis. 1990-ndad olid majanduslikult vaene aeg, aga kerkis ka küsimus, kui palju me pärast vabanemist ja maailma avanemist sellist pidu üldse vajame. 2003. aastal kandis UNESCO Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsiooni inimkonna suulise ja vaimse pärandi nimekirja. Huvitaval kombel hakati just pärast seda katsetama laulupeo repertuaari rahvusvahelisemaks tegemist – esitati Wagneri, Verdi, Orffi jt maailmakuulsate heliloojate teoseid.
Kooride ja publiku tagasiside sellele eksperimendile polnud julgustav ja nüüd oleme jälle tagasi rahvuslikuma repertuaariga laulupidude juures. Rahvuslikust kapseldumisest rääkida oleks siiski liialdus, sest kavas on üks läti rahvalaul ja vene helilooja Rimski-Korsakovi muusikapala orkestrite esituses.
Saab näha, kui hästi suudab eesseisev nädalavahetus ühendada rahvast ka peojärgseks ajaks, sest nii suuri pingeid ja väärtuste lõhet kui praegu pole meie ühiskonnas ammu olnud. Neid pingeid on püütud ka laulupeole „eksportida”, õhutades näiteks tüli Alo Mattiiseni isamaaliste laulude kavast puudumise pärast. Mattiiseni laulu puudumist võiks võtta rahulikult – küll see ette kantakse, kui lauljad ise tõesti tahavad. Nagu pala „Ta lendab mesipuu poole”, mida 2011. aasta noorte laulupeo kavas polnud, aga esinejad ise laulma hakkasid.
Kui eri poliitilise ja maailmavaatega inimesed suudavad õlg õla kõrval hingestatult laulda ja tantsida, olla ja elada, siis pole ühiskond lootusetult lõhestatunud. Tuleb lihtsalt sama sallivalt ja lugupidavalt ka pärast pidu jätkata, laskmata kellelgi ennast poliitiliselt liiga üles kütta.
