RAAMATUBLOGI: Psühholoogiline adrenaliinilaks õrnemale soole
Võib arvata, et Michael Robothami „Ema saladus” on eelkõige mõeldud naisterahvale. Ja on nagu Stephen Kingi ja Alfred Hitchcocki koostöö, mis poeb naha alla ja võtab värina sisse. Miks just õrnemale soole? Sest nemad on teinud või teevad emakssaamise protsessi läbi, ning suudavad raamatus toimuvat nii füüsiliselt kui vaimselt läbi elada. Ehk nagu üks krimikirjanduse legend on raamatu kohta öelnud: „Süda jääb seisma, mudub ja kistakse rinnust.”
Lugu hakkab end lahti kerima aeglaselt. Lauale ei panda lõppmängueelset seisu, et siis järgnevatel leheküljel kirjeldada, kuidas säärase seisuni jõutakse. Ei, nupud on algstaadiumis ning lugejal pole aimugi, mis järgneb,
Kaks naist, peagi emaks saamas, üks kolmandat, teine esimest korda. Või teist? Saladusi on neil mõlemal, selliseid mis ilmavalgust kardavad.
„Selles loos ei ole mina kõige tähtsam tegelane,” alustab Agatha oma tustust. „See au kuulub Megile, kes on abielus Jackiga, ja nad on täiuslikud vanemad kahele täiuslikule lapsele: poisile ja tüdrukule – heledapäisetele ja sinisilmsetele, nunnumatele kui suhkrukoogd. Meg on taas rase ja ma olen äärmiselt elevil, sest ka mina saan lapse.”
„Mu eelmised rasedused olid plaanitud nagu sõjalised manöövrid, kuid see oli sõna otseses mõttes lask pimedusse,” selgitab Meghan oma loos.
Pealtnäha tavaline stoori, kahe naise sõprus. Ühel on killuke kuulsust – ta abikaasa on tuntud spordireporter ja ta ise peab beebiblogi – teisel lihtsus: poemüüja, saanud mööduvalt meremehelt lapse...
Mida lehekülg edasi, seda kahtlasemaks hakkavad asjalood muutuma. Miks käitub üks nii ja teine naa? Miks, miks, miks... Seis selgineb väga aeglaselt, kuid üllatused löövad välguna. Vale osutub tõeks ja tõde valeks ning lõpuks la grande finale.
Nagu brittide uurimus näitab – et miks naised krimikirjandust nõnda himuga loevad – vajavad nad samuti adrenaliini nagu isasedki, ja kuna nende hirmutunne on suurem kui meestel, piisab ärevuse tekitamiseks põnevast psühhothrillerist. Tihtipeale samastuvad naislugejad positiivse peategelasega ning saavad koos temaga läbi elada riskantse teekonna.
Kui eelmises lõigus on kõik õige, siis annab „Ema saladus” naisterahvale jõulise adrenaliinilaksu.
Lõpetuseks sõnum otse allikalt. Kirjastuse Petrone Print juht Epp Petrone selgitas järgmist: „Valisin selle raamatu meie kirjastuse psühholoogiliste pōnevike riiulisse, sest ma ei suutnud seda lugemise ajal käest panna. Hiljemgi mōtlesin sisu üle veel pikalt. Olulisem kui süžeega üllatamine on siin loos minu meelest tegelaste motiivistik. Mis vōib juhtuda emaarmastusega, kui kokteili lisada süü, lein, igatsus ja probleemsed peremustrid?“
