ARVUSTUS | Peen värk, see laulupidu

Laulupeo 1. kontserdi "Õpetajale" repertuaarivalik oli tugevasti kaldu 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse poole. Oleks julgelt saanud mahutada sisse ka laulva revolutsiooni aegseid laule

Publiku seisukohalt oli alguses pause liiga pikalt, isegi esinejad muutusid kärsituks. Selle leevendamiseks võeti appi lainetuse tegemine, ikka laululava tagaotsast lauljate seast lauluväljaku teise otsa publiku viimsete ridadeni välja. Võimas efekt, nii sai ka publik end lauljatega ühte sulanuna tunda. Laulud olid ju esimesel kontserdil enamasti sellised, et mittekoorilaulja neid naljalt kaasa laulda ei oska.

Repertuaar oli kokku pandud hea rütmitajuga ja eestlaslikul moel: alguses aeglasemad, ei-saa-väga-vedama-lood, lõpuosas üha elavamad, ei-saa-enam-pidama-lood. Sisse oli põimitud nii klassikalisemat kui rahvalikumat.