JUHTKIRI | Kordaläinud peost ja selle jätkmisest
Kui laulupidu toob lauluväljakule nii palju rahvast, et piletite müük tuleb peatada, kuna rohkem väljakule ei mahu, siis on selge – pidu kõnetas inimesi ja läks korda. Kahtlemata kõneleb kordaminekust ka suur kordamisele tulnud laulude arv eilsel kontserdil.
Osalt võlgneme tänu kordaläinud laulu- ja tantsupeo eest ilmale. Kindlasti aitas menule kaasa ka asjaolu, et esimese laulupeo toimumisest möödus 150 aastat, sest juubel motiveerib tavaliselt ikka nii esinejaid kui ka vaatajaid. Juubelimeeleolu tugevdas seegi, et laululava ja tantsupeo tanner, Kalevi staadion, läbisid enne tänavust pidu põhjaliku uuenduskuuri. Lõppenud XXVII laulupidu pole seetõttu lihtne järgmisel korral samal või paremal tasemel korraldada. 2024. aasta laulu- ja tantsupeol ju juubelisära pole, see tuleb n-ö tavaline pidu.
Üks kindel parandamise koht on olmeline – ühistransport. Suurtele rahvakogunemistele jõudmine ja sealt ära saamine on ikka mõningaste ebamugavustega seotud, kuid nii pika traditsiooniga üritusel, mis toimub iga kord sarnase stsenaariumi järgi, võiksid need olla miinimumini viidud. Tallinna linnavalitsus ei suutnud seda. Pärast laupäevast kontserti valitses lauluväljakult lähtuvas ja kesklinnast edasigi viivas liikluses kaos, kus ühistransport ei toiminud ligilähedaseltki nii, nagu varem lubatud.
Suures plaanis on transpordikorraldus laulu- ja tantsupeotraditsiooni kestmises siiski kõrvalteema. Peamine on see, et jätkuks neid, kes tahavad tulla laulma-tantsima, ja neid, kes tulevad kaasa elama. Loorberitele puhkama ei tohi jääda hoolimata sellest, et nii tantsu- kui ka laulupeole pürginud rühmi ja koore oli tänavu rohkem, kui sinna pääses, ning publikutki rohkem vaatama-kuulama ei mahtunud. Aga tõsiasi on samal ajal seegi, et meie rahvas vananeb. Selleks et tung laulu- ja tantsupeole püsiks samal tasemel, et järelkasvu oleks, tuleb tulevikus kaasa tõmmata järjest suuremat osa Eesti elanikkonnast. Kõige praktilisem, mida selles küsimuses järgmistel aastatel ära teha saab, on rohkem väärtustada koore, orkestreid ja tantsurühmasid juhendavate inimeste tööd. Reedeses lehes kirjutasime, et noori koorijuhte napib, sest selle tööga ei saa elatuda. Õhin on oluline, aga üksnes see ei taga traditsiooni püsimist.
