Sipsikuga pappkastis Linnuteele

Kuressaare Linnateatri „Sipsik” piilub korraks näitlejate lapsepõlveigatsuste taha.

„See pole kellegi õige nukk. On mingisugune... Sipsik!” ütles Mart, kui oma nooremale õele sünnipäevakingituse oli valmis saanud. Ent nagu kõik teame, sai suure armastuse ja hoolega loodud Sipsik Anule sama elavaks kui me kõik.

Mulle tundub, et „Sipsik” esineb justkui Eesti laste lapsepõlve ühe tüvitekstina. Olenemata sellest, mis toimub suurte inimeste maailmas, meenutab „Sipsik” lastele lihtsaid ja siiraid väärtuseid, maailma, mis on hea, sõltumata ettetulevaist raskustest. Seal ei jää puutumata keerulisedki teemad alates taksosse unustatud lemmiknukust ja võitlusest herilastega ning lõpetades suureks saamise nukrusega.