Kliimahoiatused on avalikkuses tavalised ning inimesed mõtlevad küll, kas toidupoes ikka peaks veel ühe kilekoti võtma või mitte. Ja siis ta ikka võtab, sest arvab, et äkki läheb tarvis. Kasvõi prügikotiks. Poekottide prügikotina kasutamine on väga tavaline, kuigi enamik meist ei mõtle, kui palju see rohkem maksab kui spetsiaalsete prügikottide ostmine.

Muidugi võiks küsida, kas prügi üldse peab eraldi kilekotti pakendama ja palju muudki, kuid peamine on: tootjad ja kaubandus peavad nii väljapaneku kui ka hinnapoliitikaga suunama inimesi mõistlikule tarbimisele. Me saame läbi hinna mõjutada tarbijate käitumist.

Õigupoolest ei olegi see nii keeruline. Kui paberkott maksab oluliselt vähem kui kilekott, siis paljud hakkavad mõtlema, et mul ei ole ju vaja mitte kilekotti, vaid kotti, millega asjad kauplusest kaasa võtta. Kui ka paberkott maksab liiga palju, siis inimesed hakkavad oma kotiga poes käima, mis ongi eesmärk ja tulevikutrend. Ka puud jäävad metsa alles.

Kauplustel endil on paljugi õppida – me ei oska täna veel kõike pakendada nii, et keskkond sellest võimalikult vähe kahju saaks. Samuti on toidupoodide tuhandete töötajate hulgas alati neid, keda on õpetatud müügi tõstmise eesmärgil pakkuma kilekotte või viilutama mõnd väikest puuvilja ning pakendama seda siis plastikalusele. Ja klient ju tahab ometi seda kõike tarbida! Aga kas need on ikka õiged vahendid, millega piltlikult öeldes müük koju tuua? Ükski mõtteviisi muutus ei sünni kahjuks üleöö.

Kui peab maksma, siis tänan, ei!

Hinnapoliitikaga tarbijate käitumise suunamine ei ole midagi uut, kuigi loodud traditsioonide muutmine on valuline. Lennunduses tulid odavlennufirmad, kes tegid piletihinna taskukohaseks, kuid hakkasid raha võtma suurema pagasi veo eest. Enamik reisijaid on küllap mõelnud, et peale muudatusi võtamegi vähem asju kaasa. Meil ei olnud neid vaja ka siis, aga mõttemalli muutma ei sundinud miski. Kui sund tuli, muutus ka mall.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega