Charles Montgomery „Happy City”

Teele Pehk
Ajakirjaniku ja urbanisti Charles Montgomery „Happy City” näitab teadusele tuginedes, et linnad on õnneprojektid.

Mida on vaja selleks, et kõigil (mitte ainult autoomanikel) oleks linnas hea elada?

Charles Montgomery arvates peab õnnelik linn:

1) maksimeerima rõõmu ja minimeerima ebameeldivusi,

2) võimaldama paremat tervist, mitte haigusi,

3) pakkuma vabadust elada, liikuda ja ehitada nii, nagu me soovime,

4) looma majandus- ja keskkonnakriiside puhuks säilenõtkust,

5) jaotama ruumi, teenuseid, liikuvust, rõõme, raskusi ja kulusid õiglaselt,

6) võimaldama kohtuda sõprade, sugulaste ja võõrastega, sest need sidemed annavad elule mõtte ja linnale hinge,

7) avama uksed empaatiale ja koostööle, et üheskoos suurtest katsumustest üle saada.

Raamat keskendub kõigi linnavalitsuste vastutada olevale liikuvusele. Bogota, Delfti, Kopenhaageni ja Portlandi näide tõendab, kuidas vana liikuvusmudel (ummikutes istumine, hõre bussiühendus, laste eeslinnast autoga kooli viimine) on linna eestvedamisel pea peale pööratud. Linnavalitsused tegelevad sellega, et inimesed rooste ei läheks. (Immobility is to the human body what rust is to the classic car.) Elanike liikumisvabaduse tagamiseks ühitab linn eri liikumisviise, loob kiiret ja tõhusat bussiühendust ning tänavate turvaliseks muutmiseks ratta- ja kõnniteid. Sellised taristukulud tühjendavad avalikku rahakotti märksa vähem kui uute ringristmike või magistraalide ehitamine.

Ühes maailma paremas linnas Vancouveris elav Montgomery seostab õnnelikkust kliimaküsimustega: võrdne ja liikumisvabadusest lähtuv linn on ühtlasi energiasäästlik ja kliimahoidlik. Selline linn korrigeerib nõrka majandussüsteemi. Linnade transpordisüsteemi saab võrrelda metsaga (lk 203): „Rikkalikud ja mitmekesised ökosüsteemid on alati tervislikumad ja vastupidavamad kui monokultuursed. Samamoodi nagu segamets peab mardikarünnakule kindlamini vastu kui kuuseistandus, on ka lõputuid liikumiskombinatsioone võimaldav linn palju säilenõtkem kui end ühe liikumisviisi järgi korraldav linn. Liikumisvabadusega linn kohaneb paremini majanduse, inimeste eelistuste ja energiavarustuse muutumisega, täites planeerijatel keerulises linnasüsteemis märkamata jäänud lüngad. Selline linn kasutab tehnoloogiaid selliste linnaprobleemide lahendamiseks nagu kitsas ruum, umbes tänavad ja täiesti erinevate eelistustega inimesed.”

Paarid, kellel kulub töölesõiduks üle 45 minuti, lahutavad 40% tõenäolisemalt kui lühema teekonnaga paarid. Millist tõestust peale selle 2011. aastal Rootsis tehtud uuringu on veel vaja, et kinnitada linnaruumi seost igaühe heaoluga?