Lugemissoovitus. Milline linn teeb elanikud õnnelikuks?
„Ameerika suurte linnade surm ja elu”
Neist räägib Jane Jacobsi raamat „Ameerika suurte linnade surm ja elu” („The death and life of great American cities”, 1961). Teos valmis ajal, kui New York pidi valima kahe tuleviku vahel. Ühte neist visandas kahtteist eri munitsipaalametikohta vallanud Robert Moses, kes tahtis ehitada läbi Manhattani suuri kiirteid, lammutada „aegunud” ajaloolisi hooneid ja asendada neid mastaapsete suurarendustega ning ehitada massiivseid kortermajasid, kus keegi eriti elada ei tahtnud. Jacobs seevastu võitles teistsuguse linnautoopia eest, mille põhimõtteid ta esitleb ka oma raamatus.
Jacobsi ettekujutuses kihab hea linn inimtegevusest ja mitte autoliiklusest. Ta selgitab, miks tänavad, kus on palju erineva eesmärgiga asutusi – poode, juuksurisalonge, väikseid büroosid, kohvikuid –, on turvalisemad ja meeldivamad ning suurendavad sotsiaalset sidusust. Jacobs vaatleb, kuidas New Yorgi pudupoodnikud hoiavad ümberkaudsete korteriomanike võtmeid, kui nood puhkusele sõidavad, kuidas tänavanurgal istuvad tädikesed hoiavad ümbruskonna lastel silma peal. Kuna tänavad pole kunagi inimtühjad, ei ole õhtul baarist koju minnes vaja ärevust tunda.
See ei ole lihtsalt fantaasia. Jacobsi ettekujutus New Yorgist elab seniajani (kuigi seda on hiljem klassivahede ignoreerimise pärast kritiseeritud). Kes tahab, võib minna suuresti Robert Mosese ettekujutuse järgi kujundatud Los Angelesse ja võrrelda sealset elu (siiski kaugeltki mitte plekitu) New Yorgi omaga. Või vaadata Jacobsist tehtud head dokumentaali „Citizen Jane”, mis linastus mõne aasta eest meilgi.
Charles Montgomery „Happy City”
Mida on vaja selleks, et kõigil (mitte ainult autoomanikel) oleks linnas hea elada?
Charles Montgomery arvates peab õnnelik linn:
1) maksimeerima rõõmu ja minimeerima ebameeldivusi,
2) võimaldama paremat tervist, mitte haigusi,
3) pakkuma vabadust elada, liikuda ja ehitada nii, nagu me soovime,
4) looma majandus- ja keskkonnakriiside puhuks säilenõtkust,
5) jaotama ruumi, teenuseid, liikuvust, rõõme, raskusi ja kulusid õiglaselt,
6) võimaldama kohtuda sõprade, sugulaste ja võõrastega, sest need sidemed annavad elule mõtte ja linnale hinge,
7) avama uksed empaatiale ja koostööle, et üheskoos suurtest katsumustest üle saada.
Raamat keskendub kõigi linnavalitsuste vastutada olevale liikuvusele. Bogota, Delfti, Kopenhaageni ja Portlandi näide tõendab, kuidas vana liikuvusmudel (ummikutes istumine, hõre bussiühendus, laste eeslinnast autoga kooli viimine) on linna eestvedamisel pea peale pööratud. Linnavalitsused tegelevad sellega, et inimesed rooste ei läheks. (Immobility is to the human body what rust is to the classic car.) Elanike liikumisvabaduse tagamiseks ühitab linn eri liikumisviise, loob kiiret ja tõhusat bussiühendust ning tänavate turvaliseks muutmiseks ratta- ja kõnniteid. Sellised taristukulud tühjendavad avalikku rahakotti märksa vähem kui uute ringristmike või magistraalide ehitamine.
Ühes maailma paremas linnas Vancouveris elav Montgomery seostab õnnelikkust kliimaküsimustega: võrdne ja liikumisvabadusest lähtuv linn on ühtlasi energiasäästlik ja kliimahoidlik. Selline linn korrigeerib nõrka majandussüsteemi. Linnade transpordisüsteemi saab võrrelda metsaga (lk 203): „Rikkalikud ja mitmekesised ökosüsteemid on alati tervislikumad ja vastupidavamad kui monokultuursed. Samamoodi nagu segamets peab mardikarünnakule kindlamini vastu kui kuuseistandus, on ka lõputuid liikumiskombinatsioone võimaldav linn palju säilenõtkem kui end ühe liikumisviisi järgi korraldav linn. Liikumisvabadusega linn kohaneb paremini majanduse, inimeste eelistuste ja energiavarustuse muutumisega, täites planeerijatel keerulises linnasüsteemis märkamata jäänud lüngad. Selline linn kasutab tehnoloogiaid selliste linnaprobleemide lahendamiseks nagu kitsas ruum, umbes tänavad ja täiesti erinevate eelistustega inimesed.”
Paarid, kellel kulub töölesõiduks üle 45 minuti, lahutavad 40% tõenäolisemalt kui lühema teekonnaga paarid. Millist tõestust peale selle 2011. aastal Rootsis tehtud uuringu on veel vaja, et kinnitada linnaruumi seost igaühe heaoluga?