Meeste elud on igapäevastunud. Tegeletakse töö, spordi ja perega ning soovitakse vältida avalikkuse tähelepanu. „Pigem häiribki see, et meist püütakse teha mingisuguseid kangelasi. Tegelikult oleme ju algusest peale öelnud, et selles olukorras olime nagu hapukurgipurgid riiulil. Õnneks ükski katki ei läinud,” ütleb üks jalgratturitest Priit Raistik.

Seitse ratturit pole üksteist unustanud. Mis on neist kõigist pärast vabanemist saanud?