Ainult siirast soovist maaelu elavdamiseks muidugi ei piisa. Tuleb vajutada ka õigetele hoobadele, et inimesed saaksid ja tahaksid maale kolida. EKRE arusaamise kohaselt saab inimesed välismaalt ja Eesti linnadest maale elama meelitada soodsate pikaajaliste laenude ja käenduste abiga. Strateegiline plaan, mille täitmine saab ilmselt Maaelu Edendamise Sihtasutuse ülesandeks, pole veel päris valmis, aga asja eestvedajate jutust nähtub, et nende suureks eeskujuks on 1920.–1930. aastate Eestis kasutatud lahendused. Vahe on selles, et kui toonaseid toetusi rahastas Eesti riik ise, siis nüüd kavatseb muidu EL-i vaenulik EKRE olulises osas toetuda EL-i strukuurifondide rahale.

EKRE eesmärk maaelu elvdada on kiiduväärne. Selleks peamiselt minevikust eeskuju võtmine aga viib surnult sündinud kavani.

See kahestumine on kõigest irooniline seik, aga visiooni põhiline puudus on liigne minevikus kinni rippumine. Esiteks ei ole oma talu enam selline tõmbenumber, kui oli Pätsi ajal. Ja isegi kui talupidamise huvilisi (näiteks tänu 60-aastase tähtajaga sooduslaenu võimalusele) ilmuks tõesti välja kümneid tuhandeid, tekiks järgmine tõrge: neile ei oleks nii palju maad anda, et nad kõik saaksid ennast põllumajandusega ära elatada, kui seda just suurpõllumeeste käest vägisi ära ei hakata võtma.

Eduvõimalus on palju suurem siis, kui EKRE ei pane oma maaelu elavdamise programmi põhirõhku 1930-ndate moodi maaelu taastamisele, vaid arvestab, et vahepeal on maailm ja inimeste unistused muutunud. Maale kolida tasub tänapäeval siis, kui mõistlikus kauguses leidub tasuvat tööd või saab teha kaugtööd. Lasteaed, kool, arstiabi, kultuuriasutused jms ei tohi jääda väga kaugele. Piisavalt tasuvat tööd suudavad pakkuda eelkõige uued majandusharud. Põllumajandusse lihtsalt ei ole masinate võimsamaks muutumise tõttu enam vaja nii palju töötajaid kui vanasti. Neid tõdesid tagaplaanile jättes kujuneb EKRE maaelu elavdamise katse surnult sündinuks.