Vale oleks taandada veretööd üksikjuhtumile. Muidugi peab konkreetse kahtlusaluse puhul selgitama, miks ta kuus päeva enne kuritegu kinnisest õppeasutusest vabastati. Näiteks kohtu sõnul polnud nemad kinnipidamise pikendamise vastu, paraku esitas Pärnu linn taotluse n-ö valel blanketil. Miks ei suutnud üks pool, vabastamist toetanud sotsiaalkindlustusamet, riski hinnata ja taotles kahtlustatava vabastamist? Kuidas sai linn hakkama sellise praagiga? Need on olulised küsimused, mille vastused on ilmselt siiski peidus mõne üksiku inimese töökvaliteedis.

Põhjused, miks erikoolidest väljuvad pätid, on teada. Nendega tegelemata jätmine, olgu teadliku valiku või ükskõiksuse tõttu, seab meid ohtu.

Üldisema turvatunde huvides olulisemgi on küsida, miks lastakse retsidiivse käitumisega noorukitel kõigist hoiatavatest märkidest hoolimata mõrtsukaks kasvada.

Kolm aastat tagasi koostas Eesti Päevaleht põhjaliku ülevaate selle kohta, kuidas tänapäeva erikoolid kujutavad endast tulevaste vangide kasvulava. Riigikontrolli audit näitas, et erikoolide kasvandikest jätkab kuritegelikku teed tervelt 40% „vilistlasi”. Problemaatiliste noorukite saatuse võttis hästi kokku lause: „Kui noorukitel midagi õnnestus eluga ette võtta, siis mitte tänu erikoolile, vaid vaatamata erikoolile.”

Ekspertide hinnangutest joonistus välja kõik, mis on valesti. Erikoolid on liiga suured, liiga vähese personaliga, liiga keskendunud isoleerimisele ning vähem reaalsele rehabiliteerimisele. Veel kriminaalse karjääri alumisi redelipulki kompivad pätipoisid pannakse kokku vanglast saabunud paadunud kurjategijatega. Kui aga kasvandik koolist lahkub, ei tegele temaga enam keegi.

Teisisõnu laseme eksiteel noorukid liiga kergekäeliselt raisku minna ja tõesti ohtlikud kurjategijad sama kergelt vabadusse. Kõlab kui selle retsept, mis juhtus äsja Pärnus.