Tallinnas üüripindadel elades ja neid pidevalt vahetades Maigil ja Renél tekkis ühel hetkel tüdimus ja tunne, et päris hästi nad linnakeskkonda ei sobi. Nii hakati vaikselt mööda Eestimaad otsima päris oma paika, kus ärgates ei vuhiseks autod akna alt mööda — mitte just grandioosset jaamahoonet, aga midagi, mis oleks oma. Kasvõi pisikest suvilakrunti või põllulapikest. Mõnda aega harrastati kinnisvaraturismi, kuni satuti peale Rootsi jaama müügikuulutusele. „Maigi arvas, et meil pole kusagil eladagi, aga mina vaatan ilma põrandata tondilosse,” meenutab René. Jaama vaatama minnes tundsid nad selles ära oma koha. 

Jaga
Kommentaarid