Eestis on tööjõupuudus muutunud enamikku ettevõtlust haaravaks epideemiaks, millele ei näigi olevat muud lahendust peale massilise immigratsiooni või lollide robotite. Üks võimalus on siiski veel – äkki lähtuks lihtsalt meie riigi ja rahva tegelikust suurusest?

Seisin hiljuti Pärnu ühe kaubanduskeskuse toidupoe hiiglaslikus, paarikümnest ostukorvist koosnevas sabas. Samasugune järjekord oli moodustunud kõrvalasuvate iseteeninduskassade juurde. Viimasel ajal toidupoodi minnes on mul üha enam tunne, et naasnud on mingisugune äraspidine nõukogude aeg – kui toona tekkisid järjekorrad seetõttu, et kaupa polnud, ehkki poes müüjaid oli, siis nüüd on poes küll kaupa, aga pole teenindajaid.

Üksiti olen nüüd päriselus näinud, kuidas ainus tavakassas istuv teenindaja üritab samal ajal ka iseteeninduskassat käigus hoida: aeg-ajalt kargab toolilt kui piksenoolest tabatu ja sööstab sinna, annab nõusoleku alkoholi osta ning hüppab siis tagasi oma lindi taha. Minu ema seisis Pärnu supermarketis täiesti tühja kalaleti ees ning sai oma küsivale pilgule vastuse, et kalaletis töötav inimene ei saanud sel päeval tööle tulla.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega